/nginx/o/2010/04/05/343270t1h05df.jpg)
"Piinakamber"
Osades Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Geraghty.
Lavastanud Kathryn Bigelow.
2 tundi ja 11 minutit.
Hinnang: väga hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Sõda on kole!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerika ja tema liitlaste jaoks algas sõda põhimõtteliselt 11. septembril 2001, kui islami äärmuslaste kaaperdatud reisilennukid rammisid mitut objekti jänkide seni puutumatuks peetud kodumaa pinnal, põhjustades sellega määramatult hulgal valu ja kannatusi paljudele inimestele.
Ühendriikide reaktsioon sellele koletule terroriaktile oli õigustatul kiire ja karm. Keegi ei kahelnudki, et süüdlased saavad ruttu karistatud. Peaaegu kümme aastat hiljem pole seda ikka veel juhtunud. Tormakast karistusaktsioonist on välja kasvanud pikk ja kurnav sõda, mis on nõudnud ühel või teisel viisil rohkem ohvreid kui kõige selle põhjuseks olnud rünnakud.
Mitte kõik kannatanud pole sealjuures maksnud oma eluga.
Seersant William James (Jeremy Renner) määratakse juhtima ekspertidest koosnevat pommirühma Iraagi sõja kõige palavamatel hetkedel, kui pea iga päev avastati kümneid ja kümneid lõhkekehi ning surm võttis valimatult kõikjalt, kus seda ainult teha andis. Puutumata ei jäänud omad ega vaenlased.
Riskialdis noormees hädaohtu ei pelga ja võtab väljakutse vastu, avastades õige pea, et põnevatest olukordadest vallanduv adrenaliin aitab vägivalla ja pingega toime tulla. Mõne aja pärast selgub, et närvikõdi tekitab sõltuvust ja ta pole enam võimeline selleta elama.
Filmimaailma ihaldatuima auhinna Oscari jagamisel 2009. aasta parimaks linateoseks tituleeritud “Piinakamber” pole just kõige tüüpilisem sõjafilm. Pigem on tegu selle vastandiga. Vähemalt Hollywoodi standarditest lähtudes. Pole seal suurejoonelist lahingumöllu ega eepilisi massistseene. Kõik on hoitud meelega väga lihtne.
Tegu on värskendavalt minimalistliku filmiga, mis annab oskuslikult edasi tänapäeva relvastatud konfliktidele omast õhustikku. Sõda pole enam kindlast rindejoonest lähtuv ja vaenlane niisama selgelt eristuv, kui oleme harjunud arvama. Kõik on märksa keerulisem.
“Piinakambri” puhul tasub veel mainida, et keerulisest teemast hoolimata on filmi tegijad suutnud jääda neutraalseks. Tänu sellele on neil õnnestunud publiku silme ette manada üsna objektiivne pilt, mis loomulikult pole sugugi ilus.
Vähemalt on kõigil võimalus selle üle ise otsustada.