Mänguarvustus: Assassin’s Creed II

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks on nii, et kui filmile tehakse järg, siis on see enamasti originaali hale koopia, aga mängude teine (ja kolmas jne) osa ületab esimest sageli nii sisu, välimuse kui mängitavuse pärast? No olgu, erandeid leidub ikka, aga üldiselt see kipub nii oleme ja AC2 kinnitab väidet 100%.

Ubisoft võttis hästi toiminud liikumis- ja võitlussüsteemiga mängu, hoidis alles, selle mis hea, lisas uusi funktsioone ja paiskas müüki PS3, Xboxi ja PC-versioonid müüki. Inimestele see meeldis. Teate, AC-s on nüüd ka SISU! Tänu sellele väikesele, kuid mõnede mängurite jaoks väga olulisele täiendusele saab missioone võrratult vaheldusrikkamaks muuta. Oli ju esimese AC põhihäda tappev üksluisus: kogu infot, jälita, tapa objekt. Ja nii sada korda järjest. Uues mängus on ligi 200 erinevat missiooni, neist pooled seotud põhilooga ja ülejäänu vabalt avastamiseks.

Teine osa toimub renessansiaegses Itaalias. Tõsine ja salapärane ristisõdadeaegne Altair on vahetunud keigarliku Ezio Auditore de Firenze vastu. Kõik on uuem, valgustatum ja mugavam. Kuid tegelikult on ikka tegemist vaid tänapäevas istuva tegelase Desmondi geneetilisse mälu surkimisega . Võitlus templirüütlite ja assassiinide vahel kestab tänapäevani ja vaid Desmondi esivanemate tegude avastamise kaudu saab vabadus ja mõtlemine (mida esindavad assassiinid) võita kontrolli ja repressioonid (templirüütlite ideaalid).

Ühelt poolt on maailm avatud, st Enzio saab vabalt mööda linnu ringi kapata ja endale missioone otsida. Teiselt poolt antakse see magus Itaalia kätte jupphaaval, põhiliini edenedes. See on kaval, sest niimoodi peab mängija alguses mängutehniliselt olulistele detailidele keskenduma, mis hiljem marjaks ära kuluvad. Aga kord juba avatud ja avastatud aladele võib soovi korral alati tagasi pöörduda ja tegemata jäänud tegusid teoks teha.

Mäng ise on üldiselt sarnane esimesega, koosneb põhiliselt Itaalia katustel turnimisest ja pahadele külje alla hiilimisest ning nende mõrvamisest. Kontrollskeem on samasugune kui eelmises mängus. Muidugi on mäng konsoolikasutajatele mõeldes puldile ehitatud, kuid seda saab väga edukalt ka klaviatuuri ja hiirega mängida. Nüüd on mängus öö ja päeva tsükkel, kuis ega see salamõrtsuka elu kuigi lihtsamaks ei tee. Öösel pole varjumine oluliselt lihtsam kui päeval, kui ikka oled tagaotsitav, tunnevad valvurid su ära, kui nende nina alla tolgendama jääd. Aga tornitippudest on ikkagi uhke Itaalima päikeseloojangus linnu ja maastikke imetleda.

Teises osas lisandusid rollimängu- ja majanduselemendid. Nüüd on võimalik osta endale uusi relvi ja turviseid, mis Ezio edukust otseses kakluses suuresti mõjutab. Hea sõber Leonardo da Vinci oskab relvastust täiustada ning uusi surmavahendeid ehitada. Põdurat tervist tohterdab kangelane ravimeid rüübates või tänavatohtri juures. Raha selliste lõbude jaoks saab missioone täites, laipasid või varakaste rüüstates ning lihtsalt heausklike jalutajate taskuid tühjendades. Lisaks on Enziol oma mõis, mida võib rudimentaarse linnaehitus-simu moodi majandada ja nii endale vahetusväärtusi teenida.

Altairi ühe randmest vupsava noa asemel on Eziol kaks, millega on väga elegantne korraga kaks valvurit maha võtta, vältides niimoodi kaklust. Kaklust tulebki vältida, sest vähemalt mängu keskosani või kaugemalegi on võitlemine kiire ja tõhus viis suremiseks. Ühe või kolmega saab hakkama, ent suurema kamba käest on lihtsam põgeneda. Üks suurem uuendus on see, et saab endale palgata abilisi, kas siis prostituute, vargaid või palgasõdureid. Lõbutüdrukud ja vargad on üldiselt kasulikud valvurite ära meelitamiseks, kui sul vaja kuhugi sisse saada või mööda minna. Sõdalased on abiks kakluses ja saavad sellega päris rahuldavalt hakkama.

Kui keskaegne Altair mõistis vaid ratsutada, siis Enzio liikumismoodused on mitmekesisemad. Poiss mõistab ujuda, paate ja kaarikuid juhtida ja ühes missioonis saab isegi Lenoardo lennumasinaga läbi õhu liuelda. Enese peitmiseks on ikka needsamad lehekuhjad ja katuseputkad, mis Jeruusalemmaski, kuid nüüd oskab Enzio igasuguse rahvamassi sisse ära kaduda, selleks pole vaja teatud tüüpe passida. Ikkagi elulisem.

Ezio kappab ringi Firenzes, Veneetsias, Toskaanas ja mujalgi, kohtudes nii väljamõeldud tegelaste kui ka ajalooliste isikutega, näiteks Leonardo da Vinci, Nichola Machiavelli ja teistega, kes kõik, nagu tuleb välja, on seotud ülemaailmse ja tänapäevani kestva vandenõuga. Kogu meie ajalugu, tuleb loost välja, on säärasest võitlusest tihedalt täis pikitud.

Lisaks ajaloolistele isikutele saab tutvuda kuulsate hoonete ja ehitistega. Ehkki küll linnad ei ole 1:1 koopiad reaalsusest (no ei usu, kes päriselt keskaegse Jeruusalemma ja renessansiaegse Firenze majad turnimiseks sobivaid õrsi paksult täis olid), on nendesse paigutatud ajaloolisi hooneid, näiteks Doodžide palee, Suur kanal, Rialto sild ja hulk teisi. Kõigi nende inimeste ja kohtade kohta on saab mängusiseselt päris palju lugeda, seega ajaloohuvilisele põnev ja hariv meelelahutus.

Mängu saab mängida nii inglise kui ka itaalia keeles, muutes muidu «Ristiisa moodi kõlava maffiafilmi inglise keele voolavaks itaalia keeleks. Igatepidi on võrdlemisi naljakas. Käivad ka spekulatsioonid järgneva, loo lõpetava osa kohta, mis peaks kas toimuma Teise maailmasõja ajal või siis feodaalses Jaapanis.

Kokkuvõtteks 9/10 punkti. See puuduv punkt läheb Ubisofti DRM-süsteemi nahka. Nagu eelmisel nädalal arvustatud Silent Hunter V, tahab ka AC2 kogu mängu ajal sabapidi Ubisofti serveris passida. Eriti loll on olukord siis, kui see server maas on. Märtsikuu jooksul ongi Ubisofti serverid paar korda kräkkerite rünnakute all kokku kukkunud. Ubisoft lubas ausatele mängijatele selle eest tasuta tooteid. Mängupiraatlus on muidugi nõmedus, sest saeb just seda oksa, mille peal arvutimängurid istuvad, aga siiski on selline koopiakaitse ebaõiglane nende mängurite vastu, kel netti pole või on ühendus katkev. Mängupiraatluse kohta võib lugeda siit huvitavat ingliskeelset artiklit.

Mäng on olemas nii Playstation 3, Xbox360 kui arvuti (testitud) jaoks. Arvutuse jaoks andis mängu Gamestar. Arvutilt nõuab mäng vähemalt Intel Core 2 Duo 1.8 GHz või väärilist protsessorit, 2GB mälu ja vähemalt 256MB DirectX 9 võimelist videokaarti (aga nagu ikka, võimsamatel masinatel on mängu mõnusam).
Operatsioonisüsteemidest sobivad Windows 7, Vista ja XP. Interneti püsiühendus nõutav!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles