Eesti suurim ajaleht Postimees oli öölaulupidude aastal 1988 hoopiski Edasi. Sellise nime sai Tartus toimetatud ja trükitud Postimees nõukogude võimu ajal 1. mail 1948.
Edasi oli Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu Linnakomitee, Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja.
Niisiis oli Edasi kohalik ajaleht. Kuid tuntud ja taganõutud oli ta üle kogu Eesti.
Nõutud kogu Eestis
«Juba 1960. aastate lõpul tõusis «Edasi» ajakirjanduse vaieldamatuks mitteametlikuks liidriks ja seda telliti ning loeti kõikjal Eestis,» märgib Tartu linnamuuseumi üllitatud koguteos «Tartu. Ajalugu ja kultuurilugu» (2005).
««Edasi» muutus nii populaarseks, et tema tellimisele väljapoole Tartu linna ja rajooni seati piiranguid. Sageli tuli selleks, et «Edasit» saada, tellida ka muid, vähepopulaarseid väljaandeid (näiteks «Eesti Kommunisti»). Moskvas, kus kõigi ajalehtede tiraažid ametlikult kinnitati, leiti, et ühe rajoonilehe tiraaž, mis oli napilt alla saja tuhande, on kahtlaselt suur, ning trükiarv külmutati 1976. a. pikaks ajaks 80 000 peale, tuues põhjenduseks paberinappuse,» lisab seesama koguteos.
Kaks aastakümmet tagasi levis kuus korda nädalas ilmunud Edasi tiraažist kaks kolmandikku väljapoole oma linna ja rajooni. Ajaleht ei piirdunud ainult nende teemadega, mida pakkus elu Tartus ja Tartumaal. Huviorbiidis oli kogu Eesti ning maailma see osa, mis ulatus toimetusse peamiselt teabeagentuuride ETA ja TASS ning välisajakirjanduse vahendusel.
Nii näiteks avaldas Edasi rubriigis «Välismaalt» 4. augustil 1988 TASS-i uudise selle kohta, kuidas iga aastaga kahaneb prantslaste huvi ajakirjanduse, muude massiteabevahendite ja filmide vastu. Ateenast tulnud teate kohaselt võttis Kreeka linna Saloniki munitsipaliteet vastu otsuse nõuda Prantsusmaa valitsuselt ühe väga hinnalise Louvre´is asuva bareljeefi tagastamist. Sealsamas rubriigis oli ka kirjas lühiuudis Londonist: «Suurem osa inglise naisi hindavad kõrgelt oma elukaaslast ja peavad oma abielu õnnelikuks.»
Samas lehenumbris on aga ka kogu lehekülje täitnud artikkel vihastest kokkupõrgetest Mägi-Karabahhias ja Armeenias. Edasilase Asta Niinemetsa artikkel põhineb Rahvarinde külalisena Eestit väisanud armeenlastest kirjanike ja teadlaste delegatsiooni jutul.
Napib soola ja äädikat
Kodumaistest teemadest äratavad tähelepanu pealkirjad «Mis kell süttib Tartu raudteejaam?» (juttu on lekkivatest veduritest ja tuleohtlikest kütusemahutitest) ja «Ökoloogiline katastroof Peipsil».
Rubriigis «Suvetelefon» on aga edasilase Hannes Tamme kirjapanek, mis algab järgmiste lausetega:
«Mäletame veel mai alguse ostmishullustust, millal poodidest kadusid üksteise järel sool, tikud, äädikas, seep, pesupulber. Paanika tekkis ehk suhkrumüügi talongisüsteemi kehtestamise tõttu. Tookord rahustas linna kaubandusvalitsuse kaubandusosakonna juhataja Marvi Kibe ülemäära agarad ostjad maha kinnitusega, et nendest kaupadest puudust pole. Nüüd aga kurdetakse äädika puudumist ja jämeda soola nappust.»
Edasi lehekülgedel paistavad silma ka rahvuslikud teemad. Seitsmendal veebruaril ilmunud numbris avaldati Tartu Ülikooli õppejõudude Marju Lauristini, Rem Blumi, Rafik Grigorjani, Viktor Palmi, Peeter Vihalemma ja Jüri Tammaru koostatud “Avalik kiri kaasmaalastele”, milles nad teravalt valitsuse tegevust kritiseerisid. Reformidest innustunud nn perestroika toetamise klubi (milles Marju Lauristin näeb Rahvarinde ühte alget) kirjutab järgmiselt: «Kutsume üles kõiki tartlasi ja ka teisi meie vabariigi elanikke kaitsma ja hoidma ühiskonna demokraatiliku arengu võimalust ning vastu astuma kõigile äärmuslikele jõududele, mistahes loosungitega nad oma tegevust ka ei õigustaks. Säilitagem 24. veebruaril Tartus ja kogu Eestis eneseväärikas kord ja tasakaal. Näidakem, et meil jätkub tarkust õppida ajaloost ning kindlameelsust keerulises hetkeseisus mitte unustada vastutust oma rahva tuleviku eest.»
Lehetegemine käis 25 aastat tagasi peaaegu samamoodi nagu praegu, ainult et tööd kiirendavad ja hõlbustavad vahendid olid teistsugused. E-posti asemel tuli oodata kahejalgsete kirjakandjate toodud kirju. Praegu juba unustusehõlma vajuma hakkavat faksi asendas teletaip.
Praeguste pöidlasuuruste diktofonide asemel tuli kaasas tassida piiblisuuruseid kassettmakke. Helistada sai ainult lauatelefoniga või telefoniputkadest, mobiilidest ei osatud undki näha.
Punases valguses
Piltide tegemiseks pidi fotograaf sulguma tundideks pimikusse ja seal punases valguses solberdama fotodega ilmutis ja kinnistis ning need seejärel lahustest korralikult puhtaks pesema ja kõrgläikeaparaadis kuivatama.
Ajakirjanike käsitsi kirjutatud või nende endi poolt kirjutusmasinal trükitud ja kirjuks toimetatud käsikirju tippis ümber enne trükikotta saatmist toimetuse masinakirjutaja. Trükikojas ei tekkinud leheküljed arvuti abil, vaid neid panid tinaridade kaupa kokku küljendajad.
Oli august 1988. Päismikus Edasi asemele Postimehe ilmumiseni - 1. jaanuaril 1991 - jäi rohkem kui kaks aastat ja neli kuud.
Raimu Hanson lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina ajakirjanduse eriharus aastal 1980. Postimehe (toona Edasi) toimetuses (Tartus Pirogovi 1, nüüd Gildi 1) asus ta korrespondendi ametisse aastal 1979 ja töötab sealsamas praegu reporterina. Aastail 1986-1990 oli ta kirjade osakonna juhataja.
Toimetas Raimu Hanson, reporter / reporter