Erkki Kõlu: eestlased oskavad nii nalju teha kui ka nende üle naerda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erkki Kõlu tänab õnne, et töötuks jäi – nii sai aega uus naljakogumik kokku panna. «10 000 uut anekdooti Erkki Kõlult» ilmus kümme aastat pärast eelmist naljakogu.
Tänasel naljapäeval tegi Postimees juttu päevas keskmiselt viis anekdooti tootva mehe Erkki Kõluga, kes oma uues naljaraamatus pilab nii Eesti poliitikuid kui seltskonnategelasi.
«Lisaks anekdootide kogumisele on veel vaja need teemade kaupa jagada, iga teema all loogilisse järjekorda seada ning keeleliselt toimetada,» selgitas Kõlu, miks naljade kogumine nii aeganõudev on. «Kui ma ei oleks töötuks jäänud, oleks uus raamat praegu olemata.»
Venelased aitavad
Uusi anekdoote tõlgib Kõlu peamiselt vene keelest. «Venemaa on suur riik ja venelased väga anekdoodilembesed. On veebilehti, kuhu lisandub iga tund 200–300 anekdooti. Loomulikult ei ole need kõik minu jaoks uued, aga oma kohustuslikud viis nalja päevas olen seni alati kätte saanud,» tõdes ta. «Muidugi tuleb anekdoote ka Eestist. Harilikult saan igal üritusel või seltskonnas ikka mõne uue anekdoodi võrra rikkamaks.»
Uues anekdoodikogumikus tahab Kõlu eriti tähelepanu juhtida teemale «Poliitiliselt ebakorrektsed», mis keskendub Eesti poliitikute pilamisele. «Kuna ma olen poliitiliselt erapooletu ega kuulu ühtegi erakonda, on selle teema all anekdoote nii koalitsioonist kui opositsioonist, nii Ansipist kui Savisaarest – igaüks peaks midagi naeruväärset leidma,» märkis Kõlu.
Kuna igal ajajärgul tekivad isemoodi anekdoodid, on need Kõlu hinnangul valitseva poliitilise ja sotsiaalse olukorra peegelpildid. «Kindlasti räägitakse majanduslanguse tingimustes tavapärasest rohkem anekdoote rahast, majandusolukorrast ja koondamistest,» tõdes ta.
Eestlased on julged
Ühte nalja, mis kõiki inimesi naerma ajaks, Kõlu sõnul aga olemas ei ole.
«Anekdoot on oma mõjult individuaalne ning selle naljakus sõltub eelkõige sellest, kas inimene, kellele seda räägitakse, on ise samas olukorras olnud. See tähendab, et kui inimene ennast anekdoodi tegelase, situatsiooni või puändiga samastab, on suurem lootus teda naerma ajada,» selgitas naljamees.
Eestlaste huumorisoont peab Kõlu sarnaseks teiste rahvaste omaga. «Arvan, et eestlaste huumorisoon ei erine teiste rahvaste omast. Vaadates meie teatri- või filmiklassikat, on selge, et eestlased suudavad head nalja luua ning seda ka nautida,» nentis ta. «Iga rahva huumorisoont näitab kõige paremini see, kas osatakse ja julgetakse ka enda üle nalja visata. Eestlased julgevad.»
Peagi plaanib Kõlu luua oma ettevõtte ning hakata anekdoote audioraamatutena välja andma. «Sõprade-tuttavate seas tehtud turu-uuring näitas, et kuigi inimestel ei ole praegu aega anekdoote lugeda, kuulaksid nad neid siiski meelsasti, näiteks autoroolis istudes,» ütles ta.
«Üks mu ekskolleeg väljendas seda väga ilusasti: inimestel, kellel on raha, ei ole aega lugeda, sest nad on ametis raha teenimisega, ning inimestel, kel on aega, ei ole raha raamatute ostmiseks. Plaatide väljaandmine võib selle valguses päris heaks äriprojektiks osutuda.»
Noppeid Erkki Kõlu uuest naljakogust
«Mind lasti täna lahti,» teatab IT-mees sõbrale.
«Mispärast?»
«Sellepärast, et direktor ei saanud minu tehtud parooliga oma arvutisse sisse.»
«Kuidas – ei saanud sisse?»
«Väga lihtsalt. Ta kutsus mu enda juurde ja käskis parooli paberile kirjutada, rõhutades, et parool peab olema täpselt samasugune, nagu see arvutis välja näeb.»
«Ja sina kirjutasid?»
«Muidugi – «********».»
Tallinna politsei peatab kesklinna autosid.
«Mis lahti?» küsib üks juht.
«Saate aru, röövlid võtsid just pantvangi meie linnapea Edgar Savisaare,» seletab politseinik, «ja nõuavad tema eest sada miljonit krooni, muidu valavad ta bensiiniga üle ja pistavad põlema. Me siin poistega mõtlesime, et teeks õige tallinlaste seas väikese korjanduse... Kui palju teie saaksite anda?»
«Noh... » sügab juht kukalt, «viis liitrit võiks vast ikka anda... »