Mäletused öölaulupeost: Heinz Valk

Heinz Valk ettepanekuid tegemas Foto: Peeter Langovits.

Heinz Valk on kunstnik ja ühiskonnategelane, kelle sulest on sündinud nii parim taasiseseisvumist kirjeldav väljend „laulev revolutsioon" kui toona ehk enim hinge läinud üleskutse: „Ükskord me võidame niikuinii!" Valk rääkis Postimehele öölaulupidudest praktiliselt ühe hingetõmbega, sestap pole tema jutu vahel ka küsimusi.

Mäletan, et 88. aasta suvel Tallinnas toimunud vanalinna päevadel köeti isamaaline õhkkond alati üles, aga üritused ise lõppesid suhteliselt vara. Valgete öödega kuumal suvel ei tahtnud noored veel seda rõõmutsemist ja tundlemist lõpetada ja nii tekkiski idee minna pärast vanalinna päevade kontserte lauluväljakule ja seal edasi laulda. Õige varsti teadis kogu Tallinn, et öösiti toimuvad seal sini-must-valgete lippude all suured ühislaulmised.

Viimane päev

Mida päev edasi, seda suuremaks osavõtjate arv kasvas, kuni saavutas oma kulminatsiooni vanalinna päevade lõppõhtul. Siis esinesid Raekoja platsil Ivo Linna, In Spe ja Kiigelaulukuuik, lauldi Mattiiseni isamaalaule ja muid. Rahvas oli, nagu tänapäeval öeldakse, pöördes. Kui Ivo Linna kontserdi lõpul mikrofoni hõikas, et sellega pole pidu lõppenud, läheme nüüd kõik lauluväljakule ja jätkame seal, siis kõik need kümned tuhanded, kes täitsid Raekoja platsi ja ümberkaudseid tänavaid, hakkasid mööda Narva maanteed lauluväljaku poole voogama.

Ma ei tea, kas seda lõppkontserti kanti üle ka raadios, aga igatahes õige pea hakkas kõigilt kõrvaltänavatelt tulema inimesi - küll üksikuna, küll suurte puntidega - lausa massiliselt. Mida ligemale Kadriorule, seda suuremaks see rahvahulk paisus. Mäletan, et rahvast oli nii palju, et kogu Narva maantee oli neid täis ja vastutulevad autod pidid seisma jääma. See oli juba tõeline inimjõgi!

Kaare all

Kui me Marikaga [Marika Valk, kõneleja abikaasa ja praegune kunstimuuseumi direktor] lauluväljakule jõudsime, siis oli laulukaare alune pilgeni rahvast täis, nii et meie mahtusime vast teisele trepiastmele, mitte enam kõrgemale. Ja sellega ei olnud see rahva juurdevool lõppenud, sest südaööni tuli rahvast aina juurde - küll alt, küll ülevalt, Lasnamäe poolt. Mõned tulid lausa joostes, nagu kartes kusagile hiljaks jääda.

Muidugi oli see tohutu sinimustvalgete lippude hulk, mis sel õhtul väljas oli. Oli vanu eestiaegseid ja oli selliseid, mis olid sel õhtul kiiruga kokku õmmeldud kusagilt kätte sattunud materjalidest: sinine värv varieerus sinakashallist lausa violetseni - õiget sinist tooni ei olnud kõik leidnud. Pidu jätkus peaaegu hommikutundideni, lõpuks oli lauluväljak inimesi täis ja neid jätkus üles nõlva peale ka veel.

Must Volga ja valged kajakad

Kui pidu oli täies hoos ja rahvas laulis, ilmus väljakule üks must Volga, mis sõitis aeglaselt mäest üles, kustutas seal tuled ära ja seisis üleval nõlval niikaua, kui pidu kestis. Usutavasti ei olnud see piduliste Volga, vaid vastavate asjameeste oma. Rahva ekstaas oli niivõrd võimas, et ilmselt võimud kartsid, et võib-olla minnakse Toompea lossi vallutama või jumal teab, mida plaanitakse teha.

Kui valge öö läks pisut hämaramaks, süüdati suured prožektorid, mis suunati üles taevasse. See tekitas hurmava vaatepildi, sest valju muusika tõttu kogunes lauluväljaku kohale tuhandeid valgeid kajakaid, kes ei saanud ilmselt öösel kalda ääres magada. Need tiirlesid prožektorite kiirtes vilkudes ja välkudes lauljate massi kohal, lisades sellele spontaansele lavastusele ühe sellise dünaamilise, aga samas hästi haakuva elemendi.

Ühislaulmine

Lauluväljakut juhatas toona juhtkonna poolt väga energiline daam, Rita Mägar. Tema oli korraldanud lauluväljakule korraliku võimenduse ja kõik, mis vaja. Nii et kui Ivo [Linna] lõi lahti esimese laulu, milleks oli "Mu isamaa armas", siis oli see kõigile hästi kuuldav ja kogu sajatuhandeline, hiljem ehk ka juba sajaviiekümne tuhandeline rahvamass sai kaasa laulda. Lauldi vahetult, järjepanu, see õhin oli nii meeletu, et oli ükspuha, mis laul kõlas. Lisaks isamaalistele lauludele ja nõukogude võimu ajal keelatud lauludele lauldi ka poplaule, sõja-aegseid laule ja lastelaule - mis aga kellelegi lauljatest pähe tuli, see ka käiku läks ja rahvas laulis meeletu vaimustusega kõiki neid kaasa.

Üks selline kõnekas detail oli veel: ilmus üks üleni must mootorratas, kus oli üleni mustas kombinesoonis noormees peal. Ratta külge oli kinnitatud kõrge lipuvarda otsas sinimustvalge. Ja see poiss tiirutas selle mootorrattaga ümber laulukaare ja lauluväljaku lakkamatult kogu öö, lisades sellesse kõigesse veel ühe niisuguse haarava aktsendi.

Lipud masti

Üsna peo alguses ronis üks punt poisse raadiomaja ja laulukaare vahelise müüri peale ja viis sinna lipumasti ühe suure sinimustvalge. Laulupidude ajal lehvisid seal ENSV ja Nõukogude Liidu lipud. Sinimustvalge lisas rahvale muidugi vaimustust juurde, mõne aja pärast viidi sinna juba teine lipp ja kolmaski, mis siis kogu öö uhkelt lehvisid.

Tunded voolavad üle

Inimeste vaimustus oli meeletu, nuteti ja naerdi vaheldumisi - oli neid, kes ei suutnud laulda, sest liigutusest hääl katkes ja said ainult kaasa nuuksuda. Nii et see oli ülimalt emotsionaalne pidu, mis ületas kõik teised peod just oma vahetu tundelisusega. Seda ei olnud hilisematel rahvarinde suurtel meeleavaldustel, sest need olid organiseeritud, aga see pidu oli impulsiivselt tekkinud, improvisatoorne ja seetõttu oli ka kõik seal toimuv laetud ühest erilisest rõõmu- ja õnnetundest.

Mis tähtsus on öölaulupidudel?

Kogu 88. aasta suvi oli. nagu takkajärgi on nimetatud, sinimustvalge suvi. Tookord toimusid ka kõige väiksemad üritused, olgu see siis kooli lõpupidu, suvepäevad või mingi küla kokkutulek, sinimustvalgete lippude all ja suures isamaalises vaimustuses.

Kõik, mis oli varem: loomeliitude pleenum, muinsuskaitse päevad, rahvarinde loomine - olid kõik sellised sündmused, mis rahva teotsemistahet aina suurendasid ja suurendasid. Öölaulupidu võimendas - ma ei liialda - ehk tuhandekordselt kõike, mis oli enne toimunud. Siin oli esimest korda stiihiliselt kokku tulnud tõeline rahvamass - mitte enam paarsada või paartuhat inimest, vaid rahvamass selle sõna õiges tähenduses.

Hirmust vabanemine

Selle tunde jõud, mis kõiki inimesi haaras, ja see isamaaline vaimustus kandus kõigi nende 150 000 inimese kaudu igale poole üle Eesti. Öölaulupidudel ei olnud tegu ainult tallinlastega - toonased vanalinna päevad tõid kokku inimesi üle Eesti.

Sealt peale käis mäng juba suhteliselt lahtiste kaartidega. Enam ei häbenetud öelda, mida arvatakse nõukogude võimust või Eesti okupeerimisest. Rahval kadus hirm, mida enne seda oli siin ja seal tunda. Näiteks vanalinna päevadel toimus Raekoja platsil iga päev niinimetatud kaagikohus, kus esinesid avaliku elu tegelased, kes sõimasid nõukogude võimu nii, nagu igaüks julges.

Valk arreteeritud?

Mina esinesin ka seal üsna käreda kõnega, milleks ammutasin inspiratsiooni Balthasar Russowi omaaegsest kroonikast, kus ta moskoviite üsna käredate sõnadega manab. Selline toon oli tollal veel suhteliselt harjumuspäratu, sest otsemaid levis rahva hulgas kumu, et Heinz Valk on arreteeritud. Veel järgmisel päeval tulid mulle vastu tuttavad, kes tegid suured silmad ja ütlesid, et sina, Heinz, siin, me just kuulsime kellegi käest, et sind oli arreteeritud.

See kuulujutt oli eelkõige põhjustatud hirmust - esialgu räägiti poolisui ja igaüks ei julgenud sinimustvalget lippugi kätte võtta. Vanalinna päevade alguses olid need üksikud noored poisid, kes tõid Raekoja platsile sinimustvalged, mille miilits ka kohe ära korjas. Aga mida päev edasi, seda rohkem lippe Raekoja platsile toodi ja ühel hetkel vaatasid miilitsad seda juba tuima ükskõiksusega pealt ja nägid, et nende küüned jäävad lühikeseks. Nii et julgus kasvas päev-päevalt ja öölaulupidude kulminatsioon kasvatas seda sellise määrani, et kõik, mis edasi sellel 88. aasta suvel juhtus, oli sellest samast võimsast hoovusest kantud.

Uus öölaulupidu

Neile, kes toonastele sündmustele kaasa elasid, on see kahtlemata vägagi südamesse minev meenutus, ma loodan vähemalt nii. Aga päris noortele, kes teavad nondest sündmustest üpris uduselt, pakub asi ilmselt uudishimu, et mis siis õieti tollel suvel juhtus. Ma loodan, et peo repertuaar on selline, mis rahva tunded taas üles kütab. Siis ma usun, et see vaimustus elatakse uuesti läbi - muidugi mitte samavõrdselt, seda ei juhtu enam kunagi - aga meenutamist väärivana siiski.

See oleks meie tänase pisut leige suhtumise juures isamaalisusesse vajalikuks virgutavaks sündmuseks.