Lavakunstikooli diplomilavastus jõudis publiku ette

Lavastaja Hendrik Toompere juunior toob Tom Stoppardi "Arkaadiaga" Ugala lavale ehtsa psühholoogilise teatri. Foto: Elmo Riig / Sakala

Laupäeval esietendus Ugalas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli XXIV lennu diplomilavastus, Tom Stoppardi «Arkaadia».

Näidendi toob vaatajate ette kursuse juhendaja, Draamateatri lavastaja Hendrik Toompere juunior, kes asub sügisel Ingo Normeti asemel lavakunstikooli juhtima.

Hendrik Toompere, Stoppardi «Arkaadia» pole noortele näitlejatele just lihtne töö.
Noo, mitte ainult noortele. See ei ole ka pärisnäitlejatele lihtne.

Noored on ise uurinud raamatuid, George Gordon Byronit, füüsikat, romantismiaega, valgustusaega, pargikujundust ja kõikvõimalikku mentaliteedi ajalugu. Nii et me oleme seda lavastust ette valmistades läbinud terve üldkultuurilise programmi.

Kas noortel näitlejatel on staaridega võrreldes ka mõni eelis?

Staaridel on oma ideed, kindlad seisukohad. Nii et sisuliselt oleks töö läinud keerulisemaks. Samas oleks Draamateatris seda lavastust lihtsam teha, sest näitlejatel on isiksuslik mastaap, mida noortel paratamatult ei ole - nad pole inimesena veel küpsed.
Noorte pluss on see, et nad töötavad kogu aeg sajaprotsendiliselt, täie innu ja jõuga.

Keda te kujutate etenduse ajal saalis istuvat?

Usun, et see lavastus on põnev ka inimesele, kes pole elus mitte ühtegi raamatut lugenud. Muidugi oleks parem, kui tal oleks mingi ettekujutus üheksateistkümnendast sajandist ja luuletaja Byronist.

Kuipalju näidendi sündmustik ajaloolisele tõele vastab? Näiteks see, et lord Byron tappis duellil vähe tuntud poeedi Ezra Chateri?

Stoppard on suur arhiivides tuhnija. Palja fantaasia peale ei ole ta midagi ehitanud.
Peale geniaalsuse on Byroni puhul üks märksõna pahelisus.
See oli tolle aja rokkstaari käitumise mudel. Põhimõtteliselt oli Byron ju oma aja rokk­staar, kes mitte ainult ei võinud endale lubada erakordseid vabadusi, vaid pidi seda tegema.

See ei olnud tingitud mitte loomingulisusest, vaid...

See oli tingitud tõe otsimisest. Tõde, mida inimesed otsivad, paikneb just nimelt reeglite taga, nii et korralik keskmine kodanik ei jõua selleni mitte iialgi. Mitte iialgi!

Kas teie siin laval loodate jõuda?

Ma ei tea. Kujutluses võib-olla jõuame, reaalselt ilmselt mitte.
Minu eesmärgid selle lavastuse tegemisel olid tavapärastest erinevad. Tahtsin, et noored saaksid kätte eelkõige psühholoogilise teatri tunnetuse ja ennast avaksid.

Kui «Arkaadia» jääks teatri repertuaari, oleks võimalik sellega edasi töötada, aga meil on piiratud arv mängukordi, sest tudengid lõpetavad suvel ja lähevad teatritesse laiali. On olnud juttu, et võib-olla hakkavad Ugala näitlejad seda edasi mängima, aga praegu tundub, et see jääb ära.

«Arkaadia» on Ugala repertuaaris teemaasetuse ja kvaliteedi mõttes väga oluline. Mulle tundub, et siin teatris peaks palju sisukamaid asju tegema, kui seni on tehtud.

Kas olete proovide perioodil saanud vaadata ka Ugala lavastusi?

Päris palju.

Teatrid on pandud sundseisu, sest neil tuleb saali täita. Seda ei peaks tegema publiku tahtmistele vastu tulles, vaid tolle maitset kujundades. Ugalas on mõlemat. Ingo Normeti lavastatud «Nii nagu taevas» on väga hea. Selles suunas on tarvis edasi liikuda. Soovin teatri juhtidele selleks loomingulist julgust.

Ugala saal on liiga suur. Osa saali tagaosast võiks eraldada ja külgedelt kolm tooli ära võtta, siis saaks paraja kompaktse saali. Tegelikult on see ruum, lava ja kogu teatrimaja haruldased.

Lõpetuseks küsin teilt nagu Ingo Normetiltki, mida arvate Viljandi näitlejakoolitusest.

See näib ehk kõrvaline, aga Viljandis tundub kõige halvem olevat see, et inimesed ei ole kakskümmend neli tundi kooliga seotud. Meil lavakunstikoolis on nii, et üliõpilased tulevad hommikul kell üheksa ja lahkuvad siis, kui maja kinni pannakse. Nelja aasta jooksul õpetab see distsipliini ja jäägitut pühendumist.

Kuigi Viljandis on häid õppejõude, tekib siin õppetöös palju auke, mistõttu kaovad ära teatud motivatsioon ja sisemine kontsentreeritus. See on tehniline küsimus, aga nii naljakas, kui see ka ei ole, tehnilised küsimused muutuvad ühel hetkel sisuliseks.