Parem varblane pihus kui tuvi katusel?

"Huntmees". Foto: promo

„Huntmees"

Osades Benicio Del Toro, Anthony Hopkins, Emily Blunt, Hugo Weaving.

Lavastanud Joe Johnston.

1 tund ja 43 minutit.

Hinnang: vaadatav.

Vaata kinode kavasid

siit

.

Praegusel raskel ajal ei maksa väga imestada, et ka filmimaailm on asunud otsima mooduseid, kuidas kulusid kokku hoida ja riske maandada. Ühe sellise võimaluse annavad uusversioonid, mida on hakatud järjest enam ja enam tootma. Põhjuste mõistmiseks ei pea just väga pingutama.

Esiteks on publik enamasti kõne all oleva materjaliga varem ühel või teisel viisil tõenäoliselt juba kokku puutunud, tänu millele võib reklaamikulude pealt kõvasti kokku hoida. Teiseks ei pea filmi stsenaariumi eest vastutavad isikud väga oma päid vaevama ning jalgratast leiutama asuma, sest tegu on ju varem inimeste peal edukalt katsetatud materjaliga.

Võib ainult oletada, kas eelpool mainitud argumentidel oli 1941. aastal valminud „Huntmehe" samanimelise uusversiooni loomise juures mingit kaalu, kuid selle protsessi lõpptulemust on nüüd kõigil võimalik kinolinalt kaema minna.

Lawrence Talbot (Benicio Del Toro) naaseb pärast oma venna saladusega ümbritsetud surma kodukohta, kus võtavad ta mitte just kõige soojemate tunnetega vastu ajapikku võõraks jäänud isa (Anthony Hopkins) ja kadunukese igati võluv kihlatu Gwen (Emily Blunt).

Vennaga juhtunud traagiliste sündmuste jälgi ajades jõuab Lawrence jälile needusele, mis on tema perekonda juba aastakümneid vaevanud. Õige pea saab kõigile selgeks, et ka temal pole selle eest pääsu.

Viimase „Huntmehe" taga seisval filmistuudiol Universal on klassikaliste kollidega seotud uusversioonidega rikkalikult kogemusi. Peale kolme „Muumia" on nad edukalt või vähem edukalt kätt proovinud legendaarse pimedusevürsti Dracula ja tema vihavaenlase Van Helsingi endaga. Hunti jooksev mees tundus selle sarja loomuliku jätkuna ja selle nimel asuti tegutsema.

Palgati korralikud näitlejad, kelle hulka kuulub kaks Oscari võitjat, otsiti välja edukas lavastaja ja anti talle tema visiooni teostamiseks peaaegu miljard Eesti krooni. Kahjuks ei kukkunud kõik täpselt nii välja, nagu planeeriti, sellepärast jätab lõpptulemus kõvasti soovida.

Kindlasti pole „Huntmees" kõige halvem film, mis viimasel ajal kinolinale jõudnud. Hoopis vastupidi. See on kohati isegi päris põnev ja kaasahaarav, mis pole ju kõige halvem tulemus. Ometi ei saa seda eriliseks õnnestumiseks pidada.

Pigem on tegu üsna õpetliku näitega, milleni kindla peale mängimine võib viia. Kõikide kurvastuseks kahjuks mitte millenigi.