Omal käel Uus-Meremaal: Pannkoogikaljude aukudest purskab vett

Pilt on illustratiivne. Foto: Tiiu Sullakatko, Marko Martinson

Uus-Meremaa üllatab igal sammul oma uskumatult kauni looduse ja ohtrate matkaradadega, kuhu lubatakse kõiki, kes oskavad loodust hinnata.

Reisides kulub aeg ja raha üllatava kiirusega, nii mõtlesime pärast Abel Tasmani looduspargi külastamist ja Lõunasaare põhjarannikul rändamist hakata otsima tööd väikeses linnas nimega Motueka.

Suvel on raske tööd leida

Siia on jõudnud suur suvi ja ehk on võimalik tööd leida õuna- ja pirniistandustes kas noppija või pakkijana, selle mõttega läksime kohalikku tööbüroosse.

Selgus, et kehva suve tõttu lükkub saagikorjamise aeg kaks nädalat edasi ja selliseid rändureid, kes praegu istandustes tööd otsivad, on piirkonna nimekirjas üle 400.

Otsustasime muidki võimalusi uurida, tööd tasub siin otsida nii kohalikest lehtedest, tööbüroost kui minna ise istandustesse kohale või uurida restoranidest-kohvikutest, kas lisatööjõudu kuni kolmeks kuuks läheks vaja. Kolm kuud on piirang, kui kaua puhkuse- ja tööviisaga riigis olija ühes organisatsioonis töötada võib.

Vaikus.

Kuna kaks nädalat kohapeal olla ja ehku peale oodata, kas midagi näkkab ja sind 400 inimese seast välja valitakse, liiga kurnav tundus, otsustasime edasi liikuda.

Motuekasse sattunud, tasub kindasti käia Waikoropupu allikatel. Tegu on maailma selgeima mageveeallikate süsteemiga, kus vee läbipaistvus on kuni 90 meetrit.

Justkui üksteisega ühendatud järvede pinnavirvendus annab märku allikate aktiivsusest. Nii selget ja sügavat vett ei olnudki enne näinud. Waikoropupu meenutab mastaapset äsja koristatud akvaariumi, kus põhjani välja on selgesti näha nii värvilised taimed kui suured kalad.

Siinsetele pärismaalastele maooridele on allikad pühapaik, kus nad varem endale olulisi tseremooniaid korraldasid. Tänapäevalgi ei ole lubatud allikate vett puutuda, rääkimata selle joomisest või ujumaminekust, kuna tegu on äärmiselt puhta ökosüsteemiga, mida proovitakse sellisena säilitada.

Pannkoogikaljud tasuvad uudistamist

Põhja suunas piki rannikut edasi rännates jõuab Lõunasaare põhjatippu Farewelli neemele, millest omakorda ulatub ida suunas välja 26 kilomeetrit pikk kuldse liivaga Farewelli säär. See on imetlusväärne liivariba, mis igal aastal nihkub edasi ja hobuserauakujulist lahte moodustades vahel vaalalõksuks osutub.

Uus-Meremaa on erakordne oma matkaradade poolest ja kohalikud lubavad hea meelega huvilistel loodust nautida, kuni nad teevad seda jala ning endast prügi maha ei jäta.

Siinsed niidud on kõik lammaste pügada ja okastraadiga piiratud, kuid see ei tähenda, et jalutaja teretulnud ei ole. Siin-seal on üle aedikute ehitatud trepid, et matkajatel põnevad kohad nägemata ei jääks. Nii leiadki ennast rajal tihtipeale lehma- või lambakarja keskelt, kes möödujaid uudistavad ja pisut distantsi hoiavad.

Siinsed liivased ja tuulised rannad kujutavad endast midagi täiesti omanäolist. Võimas ja eriline koht on Wharariki rand, kuhu minek iseenesest eriline. Teekond läheb üle maaliliste roheliste küngaste, mida läbib vaikne väike jõgi, mille kaldal lambad rohtu söövad.

Rand meelitab kuldsest liivast puhutud luidetega, veepiiril massiivsed kaljud, millesse merelained on suuri koopaid uuristanud. Vihiseva tuulega jalgadele lendavad liivaterad, lainete vali raiumine vastu kaljusid ja liivasahin tekitavad tunde, et inimene on väike ja abitu.

Meie rännak viis piki läänekallast Paparoa rahvusparki, mille kõige atraktiivsem vaatamisväärsus on 35 miljoni aasta vanused Pannkoogikaljud (Pancake Rocks) ja neis asuvad õhuaugud (blowholes).

Pannkoogikaljud kujutavad endast rannikuvete ja tuulte uhutud kihilisi paekivikaljusid. Oma nime ongi kaljud saanud selgesti eristuvate kihtide järgi, mis meenutavad üksteise peale laotud pannkooke.

Õhuaugud on kujunenud lainete pikaajalise töö tagajärjel. Paekivikaljusse on uuristatud veealune tunnel, mille otsas on koobas, millel omakorda avaus laes. Tõusuvee ja suurema tuulega lööb koopa laest vett välja nagu vulkaanist tuld. Iga laine võtab kaasa tükikese paekivi ja uhub kaljut aina väiksemaks, kuni see kaob, kuid siin kulub selleni veel tuhandeid aastaid.

Meie seiklus jätkub Arthur's Passi kaudu, et jõuda Lõunasaare idarannikule Banksi poolsaarele.