Jan Uuspõld jääb «Isas» peast rasedaks

hetked monotüki «Isa» proovisaalist

FOTO: Rivo Sarapik

Kas teid ajavad naerma sõnad «noku», «keppima» ja kõlarist kostvad sünnitava naise valumöirged?


Positiivse vastuse korral võite monoteatri uut etendust «Isa» vaadates kuninglikult lustida. Just sellised fraasid panid teisipäevasel esietendusel Vene kultuurikeskuse saali naerust rõkkama ja aplodeerima.

Islandlase Bjarni Haukur Thorssoni monotükk on mõtteline järg «Ürgmehele». Seni naistega kimpus olnud peategelane saab oma esimese lapse ja räägib Jan Uuspõllu või Alo Kõrvena rasedusest, sünnitamisest ja väikelapse kasvatamisest mehe pilgu läbi.

Etendus tuletas kangesti meelde omaaegseid «Meelejahutaja» sketše, kohati tekkisid Uuspõllul isegi noorema Eino Baskini maneerid. Kui erandina paariminutisest intermeediumist kestis kahevaatuseline «Isa» peaaegu kaks tundi ja selle aja jooksul ei lasknud näitleja saali kordagi peost. Eriti nauditav oli tihe tekst ja tempokas esitus. Peaaegu üldse ei tulnud ette Eesti huumoris nii sagedasi piinlikke momente, kus korda tehtud nali piinava aeglusega veel kolm või neli korda üle hõõrutakse.

Laval on näitleja ainsaks rekvisiidiks suur valge nahktugitool, milles saab vajadusel lennukiiste, günekoloogitool või häll. Selles suhtes mängib napp lavakujundus suuremat rolli kui «Ürgmehe» punane diivan. Moodsale etendusele kohaselt projekteeritakse lavale videolõike, kus näeb Elisabeth Tamme naise ja Andrus Vaarikut kaunis ivanoravliku Äiana.

Esietendusel oli Kuukulguri toodetud videopilt kaunis jõnkslik, kuuldavasti tehniliste probleemide tõttu. Märksa jõhkramalt tegi silmale haiget ekraani täitmiseks kunstlikult laiaks venitatud video. Nii näis muidu nii sire Elisbath Tamm juba enne rasedust võrdlemisi laialivalguv. Kui ekraani kitsamaks ei kärbita, siis sellest vist lahti ei saagi. Aga sel puhul peab Jani abikaasa Marion ümber tegema ka kogu omaloodud ekraanigraafika. Viimane paistis silma hea graafilise disaini poolest ja võiks sama hästi sobida mõne progressiivsemat tantsumuusikat viljeleva artisti plaadikatteks.

«Isa» (esimese vaatuse alapealkiri võikski olla «Rasedus» ja teise «Isadus») naljad käivad nii levinud kultuuriliste klišeede kohta, et kõnetavad peaaegu igaühte. Eriti hästi kõnetasid need esietendusel Kaur Kenderit, kelle võimas kiilaspea rõkkavast naerust lausa helendama lõi. Sügavmõttelisemate ja õrnemate teemade vahele on autor põiminud väheke lihtsakoelisemaid (et mitte öelda vulgaarsemaid) nalju, mis leiavad ilmselt sooja vastuvõttu suvetuuripubliku hulgas. Muidugi läheb «Isa» eduka «Ürgmehe» jälgedes suvel mööda Eestit reisima.

Islandi autori teksti on kohalikule publikule mõeldes adapteeritud, et naljad paremini kohale läheksid. Nii arutleb Isa lapse nimevalikule mõeldes: «On ikka suur vahe, kas tutvustad end ruumi astudes kui Mart Laar või Helir-Valdor Seeder...» Paraku puuduvad etenduses kohalikes naistefoorumites laialt levinud imalad diminutiivid «kõhubeebi» või «kõhutibu». Sedasorti lamedused oleks võinud võimaluse korral leegitseva satiirimõõgaga välja naerda.

««Isa» erineb «Ürgmehest» mitmeski mõttes,» rääkis Jan Uuspõld pärast esietendust. ««Isal» on teine autor, lavastus ja meeskond. Ma olen juba paari sõbra käest tagasisidet saanud, et see on parem tükk kui «Ürgmees». Aga näitleja töö oli mõlema lavastuse puhul täpselt samasugune: hästi suur osa ajast läks teksti õppimise peale ja siis juba töö lavastaja Andrus Vaarikuga.»

Tüki jooksul saab Uuspõld palju võimelda. Välkkiired rollivahetused sunnivad teda pidevalt poole lause pealt mööda lava «kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole» tantsima.

«Tegelikult ei ole see füüsiliselt väga kurnav,» ütles Uuspõld. «Vahepeal on küll selliseid hetki, kus võttis võhmale, aga need on väga üksikud kohad. Ma ei oskagi öelda, mis see tehnikat ma kasutan, aga oskan end kohe rea peale saada siis.»

Uuspõllule annab taastumisaega muusikaline kujundus (Jarek Kasar). Mõne koha peal jäi küll tunne, et laul jääb natuke venima, publik tahaks juba uue teema juurde asuda, kuid rong ootab näitleja taga. Küllap see etenduste käigus paika loksub.

«Nüüd alles tõeline töö algabki,» ütles lavastaja Andrus Vaarik. «Ameerikas teevad mõned lavastajad mitukümmend eel-eel-eel-lavastust enne päris esilavastust, kuhu siis kriitikuid lubatakse.»

Jan Uuspõllu kõrval hakkab «Isa» mängima linnateatri näitleja Alo Kõrve. Vaariku sõnul erineb Kõrve lavastus omajagu Uuspõllu omast, isegi tekst kattub vaid 80 protsendi ulatuses.

Allpool võib vaadata videolõiku etenduse filmiplaanide salvestamisest Kuukulguri stuudios.