Mihkel Raud lasi pärast uue raamatu valmimist auru välja Kambodžas

Mihkel Raud Foto: TV3

Täna ilmus Mihkel Raua uus raamat «Sinine on Sinu taevas», mille puhul kutsus raadio Uuno hommikuprogramm «Totaalne ärkamine» Raua endale külla, et uue raamatu kohta otse autorilt kommentaare saada. Raud rääkis nii oma hiljutisest reisist Kambodžasse, kui ka uue romaani sisust.

Rääkides raha kulutamisest, siis Sulle meeldib raha investeerida ka reisimisse. Sa oled vist värskelt tulnud Kambodžast?

Seda vist on näha ka jah, sest ma siiamaani ikka veel kestendan. Minu printsiip on see, et kui ma lähen päikeselisesse riiki, siis ma käin ainult pikkade käistega riietega. Aga ujuma minnes oled ikka kolm või neli minutit päikese käes. Sellest üldiselt minu puhul piisab, et hakata kestendama.

Kas sa käisid seal inspiratsiooni kogumas või pigem pärast raamatu valmimist inspiratsiooni välja laskmas?

Pigem nagu välja laskmas. Ma käisin seal söömas, mulle meeldib kohutavalt süüa. Ja tegelikult mulle meeldib Aasia erinevatel põhjustel. Aga Kambodžas ma polnud varem käinud - tahtsin näha neid templeid, need on muljetavaldavad ja võimsad.

Mida Sa seal sõid siis? Kõht on korras?

Ooo, kuidas veel! Mu kõht läheb seal korda. Siin kogu aeg jooksen peldiku vahet, aga nii kui Aasiasse jõuan, on asi ordnungis.

Sa armastad sellist tulist toitu?

Ma armastan Aasia toitu. See ei pea ilmtingimata olema tuline. See peab olema pigem magus, tulisus ei ole oluline. Ma ei pelga väga tulist toitu. Mulle meeldib igasugune Aasia toit.

Kõigepealt me käisime ju Singapuris. Singapur põhimõtteliselt ongi ju nagu suur Viru Keskus. Ega seal muud midagi teha ei ole, kui ostelda või süüa.

Kambodža on aga huvitav riik ja inimesed on seal imelised, aga muidugi väga õudse ja kurvastava ajalooga riik. Väga noore elanikkonnaga riik, sest kõik vanemad inimesed on ära tapetud. Aga riigil tundub olema tulevikku ja inimesed on ise väga rõõmsad ning optimistlikud. Tunduvad rõõmsamad ja optimistlikumad, kui meie.

Väidetavalt pidavat seal ka ühe jalaga kerjus rentslis naeratama.  Vastab see tõele?

No rentslis ma neid ei näinud, aga ühe jalaga mehi on igal pool – põhjuseks see maamiini probleem. Kusjuures, tõepoolest oli rannas üks ühe jalaga mees, kes tuli ja küsis suitsu ja vist ka sai ühe meie sõbra käest ja oli väga rõõmus ja...

Inimesed on seal rõõmsad, vähemalt nad tunduvad rõõmsad ja väga väärikad.

«Sinine on sinu taevas» on Sinu värske raamatu peakiri ja sedakorda ei ole tegemist enam dokumentalistilise teosega.

Natukene nagu on, ta on küll ilukirjandluslik, tema süžee ja sündmustik ja peategelased on välja mõeldud. Aga see kõik toimub ikkagi Eestis, tänases Eestis, kõik kohad ja väga paljud inimesed on oma nimedega.

Korrektorteipi saab kasutada neljal korral?

Täpselt. Neljal korral. Ma olen kokku lugenud. Neli kohta on, kust on võimalik midagi maha nüsida. Mul oli algselt printsiip, et äkki teeks sellise raamatu, kust Malle Pärn ei saaks üldse oma valge vildikaga üle käia. Kuid on paar kohta selles raamatus, kus, kui ma oleksin jätnud inimeste väljendused korrektsuse piiridesse, oleks see olnud ebaloomulik.

Mis ajendas Sind seda raamatut üldse kirjutama?

Selle raamatu idee sündis oluliselt varem kui «Musta pori näkku». Kuskil 2005. aastal, kui ma õigesti mäletan. Aga siis läks elu kuidagi niimoodi, et «Musta pori näkku» tuli vahele. Elanud selle ideega olen kuskil viis aastat. Aga kirjutanud viimased pool aastat.

Kui raamatust laiemalt rääkida, siis ta üritab nagu veidi dokumenteerida, kaardistada või pildistada Eestit aastal 2010, aga see kõik käib põneviku, sellise jõhkra, groteskse ja võib-olla isegi absurdse põneviku raames.

Põhimõtteliselt tegutseb selles raamatus käputäis niinimetatud terroriste, ehkki nad on parajad tainapead ja juhmardid ja omamoodi isegi sellised koomilised kujud, kes otsustavad Eesti kui riigi likvideerida.

Nad asuvad tegustema, korraldavad terroriakte. Teiseltpoolt tegutsevad juhmardid, kes neid taga ajavad ja üritavad kinni püüda. Mäng on neljakordne, nii et ega päris lõpuks täpselt aru ei saa, kes mis asja ajas. Aga need inimesed, kes on seda raamatu käsikirja juba jõudnud lugeda, on öelnud, et on kaunis põnev.

On spekuleeritud, et enne selle raamatu ilmumist oli sul juba alla kirjutatud filmi väntamise leping. Vastab see tõele?

Ei vasta, see ei vasta tõele. Mul ei ole filmi väntamise lepingut veel alla kirjutatud. Ehkki ma võin siin veidi uhkustada ja praalida, et see on selline raamat, mille stsenaariumit ei olegi vaja eraldi teha. Võtad lihtsalt raamatu, lähed võtteplatsile ja kukud väntama.

Räägi sellest unenäost, mida seoses Sinu vennaga oli võimalik lugeda Sinu Facebooki lehelt.

Ma olin Kambodžas jube närvis, raamat kohe ilmub, kunagi ei tea, kuidas tal läheb, kuidas ta vastu võetakse, ootused on kole suured. Ma nägin tõepoolest unes, et vend tuli minu juurde, oli raamatu läbi lugenud.

Ta tuli ja ütles, et see on «erakordselt nõrk» käsikiri ja selle päästab ainult see, kui see viia viivitamult ümber kirjutamiseks Mihkel Mutile. Ta oli Mihkel Mutiga juba kokku leppinud ja Mihkel Mutt ütles, et tal ei ole enne 28. novembrit aega, et nüüd kohe see raamat ikka ilmuda ei saa, et Mutt peab selle ikka ümber kirjutama.

Õnneks ei vasta see tegelikkuses tõele ja ka Mihkel Mutil on võimalik see raamat tänasest poest saada?

Absoluutselt. Ja kui tal on soov see ümber kirjutada, siis olgu minu külaline.

Kas nüüd on sulg lahti kirjutatud?

No ma ei tea. Praegu ma võin küll öelda, et ma tahan veel kirjutada, sest kirjutamise protsess iseenesest on imeline, aga mul ei ole ühtegi niisugust selget mõtet ega ideed praegu. Ma pean selle peale mõtlema hakkama.