Mida ihkab 40-aastane heteronaine?

Suhtespetsialistide sõnul ei peaks naine ootama ideaalmeest, vaid leppima paremuselt järgmisega. Foto: Panther Media/Scanpix

Ideaalset meest ei ole olemas, mistõttu pole teda ka mõtet otsida, väidab Lori Gottlieb Ameerikas hiljuti välja antud raamatus. Romantilise armastuse asemel peaksid naised leppima mehega, kes argiste asjadega toime tuleb ehk valima mõistuseabielu.

Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim on öelnud, et abielu tagab inimestele sisemise rahu, kuna ta piirab horisonti ja seab piiri lõpututele soovidele. Romantiline ettekujutus abielust on inimkonna ajaloos suhteliselt nooruke, alles 20. sajandi algul hakkasid levima ideed sellest, et abielu võiks tähendada täiuslikkuseni jõudmist või muud samaväärset.

Ameerika autor Lori Gottlieb vaatab elule küllalt kaine pilguga, öeldes naistele otse välja, et «seda õiget» ei leia me nagunii. Ja üldse - romantika on ülehinnatud. Ka usub ta, et mõistuseabieludel on põhjuseta halb maine.

Väljaandega Welt Online kõnelnud saksa sotsioloogi Bastian Schwithali arvates on õnneliku abieluni jõudmisel üks suur takistus, nimelt usuvad inimesed, et pulmadega ongi suur õnn käes. Kõrged ootused on aga suhtele koormaks ja võivad selle lõpuks üldse lõhkuda.

Jättes aga kõrvale romantilise ideaalabielu, kaob kooselust liigne pinge ja frustratsioon ning suhtele jääb arenemiseks mänguruumi.

Schwithal usub ka, et romantilisele armastusele rõhumine on tänapäeval ebamõistlik üleskutse. Kui mõistus kõrvale jäetakse, on valed otsused kerged tulema.

Romantikaotsijatel on oht langeda nn fatal attraction'i võrku. Mehed otsivad endale saatuslikku naist (femme fatale), kes näeks välja imekaunis, naised omakorda aga edukat karjäärimeest. Sageli on just need nimetatud omadused hilisema lahutuse põhjuseks.

Ka saksa sotsioloog usub sarnaselt Gottliebiga, et mõistuseabielud on asjata põlu alla jäänud, sest mitmed uuringud kinnitavad, et mõistuseabielud on pikemas perspektiivis õnnelikumad kui armastusabielud.

Kindlasti ei tasu loota, et on olemas üks ja ainuke õige partner. Selle asemel on aga terve rida potentsiaalseid partnereid, kellega luua õnnelik ja funktsioneeriv kooselu. Paraku on paljudele naistele ja meestele pähe kinnistunud pilt ideaalsest kaaslasest, mistõttu ei pööra nad neile arvukatele kandidaatidele, keda nad igapäevaselt enda ümber kohtavad, vähimatki tähelepanu.

Kas umbes neljakümnene üksik naine peaks siis leppima sellega, et head, kuid mitte täiuslikku meest kohates tuleb temast ka kinni hoida? Seda arvab nii ameeriklanna Gottlieb kui möönab ka sotsioloog Schwithal.

Selles eas naiste üheks prioriteediks on lapsesoov, kuid mida kõrgem on haridustase, seda harvemini naine lapse võib saada. Naiste latt on seatud kõrgele ning seetõttu on mehekandidaate sageli nii vähe, et naistele tundub, justkui rändaksid nad üksi keset tühja kõrbe.

Kasina valiku tõttu on laienemas fenomen nimega «dating down». Naiste fookus on staatuselt ja sissetulekult nihkumas hoopis muule - potentsiaalne mees peab eelkõige suhtest huvitatud olema, ta peab olema usaldusväärne ning tal peab jätkuma aega kooselu jaoks.

Karjäärile orienteeritud ärimehe asemel vaatavad naised pigem nn isatüübi poole, kes on hoolitsev ja emotsionaalne. Küll aga ei saa meeste elu nende iseteadlike, kõrgelt kvalifitseeritud üle kolmekümneste naistega kerge olema.

Mida sina arvad - kas jääda ootama romantilist armastust või valida mõistuseabielu?