Mälestused öölaulupeost: Jüri Leesment

Jüri Leesment Foto: Postimees

Jüri Leesment on luuletaja, kelle tekstidele Alo Matiisen kirjutas ärkamisjal kuulsust kogunud viis isamaalist laulu. Öölaulupidude ajal töötas Leesment toona lauluväljakut hallanud Tallinna puhkeparkide direktsioonis.

Kust öölaulupidude korraldamise mõte tuli?
Öölaulupidude korraldamise juures olid kaks inimest võtmekujud: Rita Mägar, toonane lauluväljaku direktor ja Jaak Veski, kunstiline juht. Mõlemad on tänaseks kahjuks meie seast juba lahkunud. Lauluväljakut haldas selline asutus nagu puhkeparkide direktsioon, kelle üks põhitöid oli korraldada vanalinna päevi. 1987. aastal olid öölaulupeod toimunud vanalinna päevade raames spontaanselt: punkarid ja muidu noored tulid lihtsalt laulukaare alla laulma. Sealt see mõte sündis ja kui mina tulin lauluväljakule tööle 1988. aasta talvel siis juba kavadati öölaulupidusid järgmise aasta vanalinnapäevade ametlikus programmis.

Kas võimuorganitel ei olnud tahtmist sellist üritust ära keelata?
Kui me 1988. aastal tahtsime öölaulupidusid juba ise korraldada, oli KGBl muidugi selle kohta kobisemist. Rita [Mägar] rääkis, et KGB surus kõvasti, et laulupeod ei toimuks. Aga meie ütlesime neile, et inimesed tuleksid sinna niikuinii, parem siis ikkagi korraldame juba ise. Ja korraldasimegi.

Rääkige, kuidas oli ise öölaulupidudel käia
Mina ise käisin ainult ühel öölaulupeol, eelviimasel päeval. Koos Aloga [Alo Mattiisen, Leesmendi tekstidele kirjutatud viie isamaalise laulu viisi autor] käisime ja see oli tõesti vapustav elamus. Rahvas liikus linnast, vanalinnapäevadelt massidena lauluväljakule. Meie Aloga olime enne käinud Valter Ojakäärul külas ja jõudsime kusagil poole pealt, väljak oli rahvast täis ja kõik koos seal siis laulsid. Meil olid kaasas ühed ameeriklased, nemad olid ka vapustatud, et midagi sellist üldse olemas on. Hing läks nii lahti seal olles.

Mis muljed korraldajate pärast ürituse toimumist olid?
Kui ma esmaspäeval tööle läksin, siis lauluväljaku inimesed rääkisid, et nad olid roninud torni ja seda massi sealt vaadanud, siis oli olnud selline tunne, et selle nimel tasus elada, midagi sellist polnud lauluväljakul varem nähtud.

Mis koht on öölaulupidudel taasiseseisvumise protsessis laiemalt?
Kindlasti väga tähtis koht, sest just seal avanesid inimesed täiesti ja ei kartnud enam mitte midagi. Minu jaoks sai see tunne alguse Tartu levimuusikapäevadelt mais[kus viit isamaalist laulu esimest korda mängiti], aga öölaulupidudega läks asi massidesse. Sisuliselt nõukogude võim murdus nende päevadega Tallinnas. Sellest ka Heinz Valgu väljend 'laulev revolutsioon'. Inimesed olid pärast öölaulupidusid hoopis julgemad, nad julgesid lipud välja tuua ja midagi enam ei kardetud.

In Spe tegi suvel suure tuuri 10-15 kohas ja nendel lauluväljakutel löödi ka igal pool publikurekordeid, igal pool olid lipud väljas ja vastuvõtt oli vägev. Minu meelest oli ikkagi selles, et need asjad massidesse nii võimsalt said minna, just väga suur roll vanalinnapäevade korraldajatel.

Mis te arvate öölaulupeo uuesti korraldamisest, mis nüüd selle aasta augustis toimub?
Väga hästi arvan. Ma loodan, et ikka tuleb sinna rahvast ja noored saavad ka selliseid asju näha ja tunda, see oli ikkagi suur elamus. Ma kavatsen ise sinna ka kohale tulla.

Teie tekstidele kirjutatud viit isamaalist laulu on laulupidudel ja konstertitel just viimastel aastatel uuesti tehtud, mis tundeid see teis tekitab?
Jah, ma mäletan üks kontsert oli Pärnus, kus Tanel Padar ja teised popartistid tegid igaüks ühe laulu ja In Spe saatis neid, see oli väga kihvt. Minul on tõesti õudselt hea meel, et 20 aastat hiljem need laulud on alles. Ma usun, et Alol seal kusagil pilveservas on ka hea meel selle üle. Omal ajal me viskasime isegi nalja selle üle, et ei tea, kas 20 aasta pärast keegi neid laule mäletab, nii et südame teeb soojaks, et ikka mäletatakse.