«Majandustõus» ehk Kuidas tuua rahvas teatrisse

Arvi Mägi ja Carita Vaikjärv naerutavad publikut lihtsakoelises komöödias «Majandustõus ehk Kohe käib pauk». Foto: Jaanus Laagriküll

Praegu pakutakse teatrit kõikmõeldavates paikades, nii professionaalset kui taidlusteatrit, kusjuures viimati nimetatu on tihtilugu huvitavamgi. Riigiteatritel on aga rasked ajad.

Eriti niisugusel teatril nagu Ugala, mis asub väikses linnas ja kus on ülemäära suur saal. See kõik kokku on talle nagu üks keskmine loodusõnnetus,

force majeure

. Samas pole lähemal ajal lootust, et Ugala maja uuendama asutaks — see parandaks kindlasti teatri renomeed ja meelitaks publikut.

Narri põldu üks kord…

Kuidas siis ikkagi ka praegustes tingimustes rahvast saali tuua?

«Sakalas» pakuti mõni aeg tagasi välja, et Ugala võiks võtta eeskuju Vana Baskini teatrist ja hoopis rohkem lõbusaid tükke lavastada. Tõepoolest, selle teatri etendustele on ka Viljandis järjekord ukse taga, kuigi alati ei pruugi headele näitlejatele pandud lootused end õigustada.

Siiski hakkab miski selles üleskutses mulle väga vastu. Komöödiaid peab tõepoolest lavastama, kuid nende puhul on suur oht langeda allapoole vaatajate taset. Kuidas see oligi? Narrid põldu üks kord…

On häid komöödialavastusi

Vaevalt Ugala uus juhtkond tahab vaid odavate komöödiate abil saali ja taskut täita. Kindlasti on neil oma missioon ja kunstilised eesmärgid, mille sisust ja tõsiseltvõetavusest saame järeldusi teha alles mõne aja pärast.

Ugalas on varemgi lavale jõudnud heal tasemel komöödiaid ja kassatükke, mille pärast pole vaja olnud silmi maha lüüa ja mille puhul ebaõnnestumistele õigustusi otsida. Paradoksaalsel kombel on aga viimase aja nauditavamad komöödiad etendunud väikeses saalis, kus raha eriti ei teeni. Heade näidetena võib nimetada «Helesinist vagunit», «Vanamehi seitsmendalt», «Börsi ja Börsitari» ning «Grafitit».

Suur saal seab suured nõudmised. Kui mõelda seal üle-eestiliselt publikut haaranud lavastustele, siis meenub millegipärast kohe Kalju Komissarovi lavastatud «Marilyn».

Teatril võib olla kümneid põhjendusi, miks ühte või teist lavastust kadestamisväärselt hästi teha ei saa. Publikule need õigustused aga korda ei lähe, tema vaatab etendust ja tahab saada maksimumi.

Kindlasti on ka neid, kes «Majandustõusu» suurepäraseks peavad — nalja ja lõõgastust pakub see ju kohe kindlasti. Vaevalt aga rahuldab see nõudlikumat publikut.

Inglise komöödiad on üldjuhul head, andes võimaluse pakkuda peent ja  nüansseeritud huumorit. Meenutagem kas või säravat Euroopa Liidu teemalist BBC sarja «Soe koht», mida näidati ETV-s paraku küll siis, kui meil selle liiduga veel isiklikku suhet ega kogemust polnud.

Edward Taylori «Majandustõus» sisukusega ei hiilga. See on lihtsakoeline situatsioonikomöödia, milles naerdakse välja euroliidu bürokraatia. Nii tore ja rahustav on ju naerda Brüsseli totruste ja saamatute ametnike üle. Kusagil on seda näidendit minu arvates tabavalt nimetatud uksekomöödiaks.

Usun siiski, et tugevale lavastajale ja headele näitlejatele annab ka see näidend võimaluse peeneks ja nüansseeritud mänguks. Kui aga tugevat lavastajat ei ole, jääb lugu parimal juhul kahvatuks ja halvimal banaalseks.

Ugala «Majandustõus» jääb paraku vaid publiku naerutamise tasemele. Ka mingit pauku või selle ootust, mida alapealkiri ometi lubab, ei ole. On vaid üks meeldejääv ja nüansse rõhutav osatäitmine: Arvi Mägi peaosalise rollis.

Oleg Titov, kes näitas end väga võimeka lavastajana eksperimentaalses tantsuetenduses «Libahunt», jääb siin paraku materjalile alla.