Liina Viira rõivamürgel

Nutikad kooslused: pikk kampsun enda kollektsioonist, all Haapsalu salli mustriga kudum, tasakaaluks mustad retuusid ja saapad; kleit second hand’ist, kübarakarp vanaemalt, vöö emalt, kingad värskem moekaup. Foto: Erik Riikoja

Mida kannab seljas moekunstnik Liina Viira, kes rahvast oma lustakate kudumitega hullutab ja keda moeinimesed hellitlevalt etnomemmeks kutsuvad?

Kõik, mida sa puudutad, muutub sinimustvalgeks, ütles kord üks sõber moelooja Liina Viirale, kelle nimi kõlas sel külmal talvel paljude kudumissõltlaste huulil ja kelle nimesildiga karupüksid said iga soojalembese unistuseks.

Sinimustvalgeks siiski ülekantud tähenduses, sest tema lambavillases ja nutikalt disainitud kudumiloomingus säravad hoopis kelmikamad värvid ja reeglivabalt miksitud rahvuslikud mustrid. Aga Eesti ja eestimeelsus on talle kui Stockholmi äärelinnas kasvanud rootsieestlaste järeltulijale igast kandist oluline küll.  

Igivana taaskasutus

Liina perelugu sarnaneb paljude väliseestlaste omaga: vanavanemad põgenesid siit teise ilmasõja ajal Rootsi, vanemad sündisid seal, kodus aga räägiti eesti keelt ja hoiti eesti meelt. Igatahes olid pastlad juba teismelisena ühed tema lemmikjalanõud.

Esimesest siinkäigust kuueaastasena kaheksakümnendail mäletab ta vaid õõvastavaid püssimehi piiril ning rõõmu, et Eesti ja see keel ongi päriselt olemas! Teismelisena asjaderohkest heaoluühiskonnast siia sattumisest jäi meelde kainestav tõdemus: mul pole ju nii palju asju vaja, hakkama saab hulga vähemaga.

«See on mind ja mu riidekapi sisu mõjutanud tänaseni,» ütleb Liina, kes kannab praegugi oma vanaemade ja ema riideid, mis on pisut ümber kohendatud. Taaskasutus, millest kogu maailm praegu palju räägib, on Eestis tegelikult ammuilma olemas olnud, võib Liina toona nähtu põhjal rahulolevalt tõdeda. Ja masu on vahepeal möllanud asjadekultust tema meelest tervistavalt kahandanud.

Muidugi imetles ta alati ka oma vanaemade näputööd ja leidlikkust – kuis otsekui mitte millestki sündisid imeilusad asjad! «Selle pisiku, et ka minu näpud peavad pidevalt millegi kallal nokitsema, olen pärinud just neilt,» on käsitöökirglik moekunstnik kindel.    

Lemmikuks eklektika

Kuid 2001. aasta suvepuhkus Eestis päädis otsusega siia vähemasti mõneks ajaks jääda. Seljataga disainiõpingud ja töö kiirmoemärgile H&M Rootsis, õppis Liina aasta Tartu Ülikoolis võõrkeelena eesti keelt, siis kunstiakadeemias moodi. Seejärel tuli Supernoova moekonkursi 3. koht rahvariietest inspireeritud kollektsiooniga ja tellimustööd, läinud suvest ka oma nimemärgiga kollektsioon. 

Enese rõivaeelistusi kirjeldades on Liina sama hoogne kui tema villakampsunist, mustrilisest tuunikast ja rebitud teksadest arvata võikski. «Mul ei olegi oma stiili ja eklektika on mu lemmiksõna,» arutleb moekunstnik oma riietumiskombestikku lahti seletada püüdes.

Talle meeldivad rahvuslikud talutüdruku riided, samas elab temas väike punkar, kes aeg-ajalt end ka välimuses näitab. Ta ei karda, et midagi läheb viltu, ega pelga küsivaid pilke, vaid segab julgelt eri ajastuid, stiile, mustreid, värve. Pealegi ei meeldigi talle olla väga sätitud ja ilus, pigem ikka tore ja ilus.

Pilk kudumikunstniku riidekappi ja ehtelaekasse

Vanaema asjad

«Kannan oma vanaemade ja ema riideid, aga moodsamas võtmes. Hoian neid korralikult, vajadusel parandan või kohendan ümber, näiteks ühest siidseelikust sai hoopis kleit. Vanimad neist on pärit 1950. aastaist, on nii vanaema õmmeldud asju kui ka rätsepatööd, isegi üks ballikleit. Need kõik on mulle eriliselt armsad ja aitavad ajalugu edasi kanda nagu rahvariidedki. Pealegi käivad nendega kaasas lood, mida suurel moetööstusel jutustada ei ole.»

Sekkarikaup

«Ostan rõivaid põhiliselt second-hand’idest. Ja kui ma muidu pole eriline firmamärkide fänn, siis omaaegsetest, olgu või 1970. aastate Rootsi trendimärkidest või ka soomlaste Marimekkost olen küll vaimustuses. Valin sekkaritest siiski pigem vanemaid asju, sest need on paremast materjalist – mõnikord ostangi ainult kanga pärast, et midagi uut teha. Vähekantud või uuem kraam jääb kõrvale. »

Mänguline

«Miksin vanu asju popikamatega – vanaema lillelist siidseelikut kannan nahktagiga, uhke roosa jakike istub hästi rebitud teksadega, suusamatkal tõmban pähe sekkarist ostetud lõuapaelaga naljaka lastemütsi... Riietumises peab olema natuke eklektikat ja huumorit, see pole surmtõsine asi!»

Mahlakalt rahvuslik

«Mulle meeldib riietusega oma identiteeti näidata. Kanda körti, pastlaid. Aga ka enda loomingut – rahvuslikku minulikus võtmes. Isegi setu keti sätin kaela omamoodi. Tunnen rahvariiete vastu suurt austust, aga võtan asja vabalt – loon, kannan ja miksin kõike läbisegi, sekka ka reisidelt toodud eksootilist käsitööd ja Põhja-Rootsi ülespidi ninaga talvesaapaid.»

Sõrmustekogu

«Ehted on mulle tähtsad, eriti sõrmused. Neid on terve kogu – on vanaema omi ja ema leerisõrmus, mis kannavad eneses head energiat. Samuti hulk reisidelt toodud ja ka isetehtud sõrmuseid. Viimast olen õppinud metalliringis.»