Jüri Nael Londonist tagasi ning lavastamas iseennast

Üks stipendiaatidest, Eesti Muusika- ja Teatriakeadeemia ning Tallinna Ülikooli õppejõud Jüri Nael läheb õppima Royal Holloway ülikooli, mille teatri- ja draamaosakonda peetakse üheks parimaks Inglismaal. Foto: Peeter Langovits

Raadio Uuno hommikuprogrammi «Totaalne ärkamine

»

külastas täna hommikul koreograaf Jüri Nael, kes on viimased poolteist aastat Londonis õppinud. Eestis viibib ta üürikest aega ja annab nende päevade jooksul Kanuti Gildi saalis ka sooloetenduse ootamisest, mille pealkirjaks on «Waiting for...»

 

Tere hommikust, Jüri Nael! Ma saan aru, et otse Londonist?

Tere hommikust! Jah, laupäeval tulin.

See kool, mille Sa oled Londonis lõpetanud – kuidas selle nimi nüüd oligi?

Inglise Kuninglik Draamakunsti Akadeemia.

See kõlab natukene niimoodi, et ma võin selle nime ka välja mõelda ja siin Eestis udu ajada, sest sellist kooli ei pruugi ju olemas olla. Kas sellepärast, et tõestada selle kooli olemasolu, tuled Sa siia Eestisse selle kooli diplomietendusega?

No kas nüüd just selle pärast...  Kui ma poolteist aastat tagasi Eestist ära läksin, nii öelda kooli õppima, siis ma ju ei teadnud, mis seal juhtuma hakkab või mis minust saab.

Et nüüd on poolteist aastat mööda läinud ja ma arvan, et aeg on näidata, mis selle pooleteist aastaga minuga Londonis juhtunud on. Väikene aruanne ta on.

Sisestasime Sinu nime Google´i otsinguse ja... Sa oled nagu kadunud. On see nagu teadlik valik või Sa oledki Eestis nii harva, et me ei kuulegi Sinust midagi?

See otsus Eestist ära minna oli täiesti tahtlik ja teadlik. Ma arvan, et ma sattusin poolteist aastat tagasi siin sellisesse keerisesse, kus ühelt poolt oli teletöö, teiselt poolt teatritöö, kolmandalt poolt õpetamine ülikoolides - ja ma arvan, et juhtus see, et ma lihtsalt kaotasin iseenda täiesti ära.

Ma lihtsalt pidin võtma aja maha, ütlema kõigile EI ja minema ära, et aru saada, mida ma siis ikkagi tegelikult tahan. Poolteist aastat eemal olla ja jätkata veel neli aastat doktorantuuris Londonis - see on ikka väga hea aeg iseendaga tegelemiseks.

Nii et see otsus ära minna ja mitte olla päevakorras kogu aeg – vahelduseks on see täitsa mõnus.

Jüri, mis keeles Sa mõtled üldse?  Nüüd kui oled pikalt Londonis olnud, mõtled Sa juba inglise keeles?

Ma olen tähele pannud, et ma tekitan mingisuguseid huvitavaid hübriidsõnu. Ma hakkan midagi ütlema eesti keeles ja siis sekkub inglise keel vahele ning kokku tuleb mingisugune hübriid.

Ja vahel tulevad lihtsalt valed sõnad. Mul näiteks eile proovis läks midagi sassi ja ma ütlesin paar sellist eestikeelset räiget sõna. Pärast seda ma ütlesin teistele, kes proovis olid, et «issand kui hea on eesti keeles raiuda!».

Selle asemel, et öelda ropendada, ei tulnud mul sõna ropendama vaid raiuma. Natuke ta läheb sassi, aga ma olen praegu Eestis olnud vaid neli päeva, eks see üleminek võtab natukene aega.

Juba tänasest laupäevani etendub Sul siin üks ootamise lugu. Räägi nüüd, mis Sul selle ootamisega on, et Sa selle teema ette võtsid?

No vot, see on selline asi, mis on mind ennast piinanud pikka aega. Ja see on mingi selline teema, millega kõik inimesed saavad suhestuda. Me kõik nagu ootame kogu aeg midagi.

Kui me oleme rutiinis, siis me ootame, et see rutiin lõpeks. Kui me oleme üksi ruumis, siis me ootame, et keegi tuleks. Või siis me ootame õiget hetke, millal välja minna sealt ruumist.

Seal on nii palju asju selles pidevas ootamise seisundis. See ootamine tundub passiivne tegevus ja ma mõtlesin, et mis siis saab, kui panna see lavale. Mis juhtub, kui laval on üks inimene, kes lihtsalt ootab?

Ja tead, siis ma sain aru, et see ei ole üldse nii passiivne tegevus. Ootamisel on nii palju meeleolusid - on sellist lootusetut ootamist, on sellist lootusrikast ootamist, on sellist ärevat ootamist, kohati läheb ootamine pinevaks ja vahetuks. Ma sain aru, et see on tegelikult superteema nii näitleja kui lavastajana.

Tegu on sooloetendusega. Ma olen üritanud seda etendust teha nii, et see oleks nii inimlik ja nii siiras kui vähegi võimalik. Kui sa oled inimene ja Sa näed teist inimest laval tegemas seda, mida ma teen, siis ma siiralt loodan, et publik saab inimesena väga hästi aru.

Ei ole mingit intellektuaalset sügavat kodifitseerimist. Ei pea ajusid ragistama, peaks pigem südant ragistama.

Jüri, millal me näeme Sind taas keerukaid ülesandeid jagamas mõnes muusikaliproovis, kus kõik juba proovide ajal mitu kilo alla võtavad?

No vot, neid kaalujälgimise programme on tehtud kuuekümne ringis. Siin on paar varianti...

Mis riigis need variandid on?

Ka riikide suhtes on paar varianti. Ma arvan, et need saavad selgeks paari kuu jooksul. Kui ma olen oma doktoritöö esimese peatüki valmis kirjutanud, siis hakkan mõtlema, mida ma teen järgmised kolm aastat, lisaks doktoritöö kirjutamisele.  Eks vaatab, kuidas see kulgeb, ma ei luba praegu midagi.

 
Kolmapäevast laupäevani on Kanuti Gildi saalis Jüri Nael nii laval kui lavastamas iseennast.