Popidioti ja Toomas Annit lahutab kuristik

Kolm aastat tagasi Pet Shop Boysi Eesti kontserdi soojendusesineja olnud Popidiot teenis oma mulluse plaadi eest neli muusikaauhinda. Foto: Peeter Langovits

Viimasel ajal on Eesti pop­muusikas tekkinud omamoodi konflikt, milles ühel pool on nii-öelda rah­vas ja teisel pool kaalukas osa muusikaspetsialiste.

Tegelikult on säärane vastasseis kestnud aastaid ja selles polegi midagi imelikku, ent nüüd on rahvas järsku tagajalgadele tõusnud. Põhjuseks see, et kui muidu ruulis avalikkuses tema maitse, siis nüüd on kapist välja tunginud seni rahulikult omaette eksisteerinud spetsialistide arvamus.

Loomulikult on niisuguse olukorra taga Raadio 2 juht Heidy Purga, kellest on saanud rahvavaenlane number üks. Võtnud aasta tagasi oma hoolde Eesti eurolaulu valimise, nimetades ettevõtmise «Eesti lauluks», ja moodustanud eelvaliku tegemiseks moodsama muusikamaitsega žürii, lõi ta seisva veega konnatiigi segi. Mitu senist stammkundet jäi lõppvõistluselt kõrvale ja nende asemele tulid uued tegijad.

Veel suurem verevahetus toimus tänavusel võistlusel ja rahvas läks marru. Ehkki vana kaardivägi ei suutnud viimastel aastatel oma lugudega poolfinaalist välja murda ja sai selle eest kõvasti siunata, hakati nüüd teda taga õhkama. Jah, nende artistide viimased lood olid rahva arvates jamad, kuid see jama oli eurolaulu publikule vähemalt arusaadav ja oma. Nüüd on äkki välja ilmunud mingid uued näod ja moed, millest ta ei saa midagi aru.

Rahva rahulolematust tunnetasid kaks kõige rahvalikuma suunitlusega meediaväljaannet ja nemad kasutasid seda olukorda osavalt enda kasuks ära. Alustas «Õhtuleht», kes on alati hoidnud end võimule vastanduja ja lihtrahva poolel seisjana. Ta õhutas pettunuid oma pettumust välja elama ja püstitas lausa idiootseid vandenõuteooriaid.

Sellele järgnes Kanal 2, kes korraldas finaalist välja jäänud lugudele omaette võistluse. Ka «Õhtulehe» võrguküljel saab valida parima nendest lugudest, mis finaali ei pääsenud. Sellist opositsiooni ametlikule eurolaulu valimisele pole kunagi varem olnud.

Oleks huvitav teada, kas siis, kui ETV kavatseb ka tuleval aastal osa kätlejaid presidendi vastuvõtul näitamata jätta, korraldavad «Õhtuleht» ja Kanal 2 tõrjututele samasuguse alternatiivse show?

Tundmatud võitjad

Aga tagasi muusika juurde.

Eurolaulu pahameele kiiluvees («Nii püha asja kallale ei tohi minna!») sai rahvas järgmisena oma pettumust välja näidata möödunud nädalal, kui Eesti fonogrammitootjate ühing jagas aasta muusikaauhindu. Rohkem kui sajast muusikaga enam kursis olevast inimesest kokku pandud žürii andis neli auhinda ansamblile Popidiot, kaks veteranbändile Röövel Ööbik ning üht-teist veel Vaiko Eplikule, Birgit Õigemeelele ja mõnele teisele.

Kui mälu mind ei peta, siis meie esimene superstaar Birgit Õigemeel oli ainus auhinnatuist, kes astus üles Kanal 2 mullusel aastalõpukontserdil, kus väidetavalt olid koos kõik rahva lemmikartistid.

Seega oli taas selgelt näha kuristik rahva ja spetsialistide arvamuste vahel ning «Õhtulehel» põhjust küsida: kas oled rahul, et Popidiot sai neli auhinda?

Loomulikult polnud lugeja rahul ja tõstatas kommentaarides küsimuse: kes kurat see Popidiot üldse on? Anne Veskit ja Koit Toomet teame, aga Popidiot... Jälle on mingi imelik žürii rahva arvamust eiranud.

Paraku unustati suures pahameeles, et tegemist ongi spetsialistide jagatava auhinnaga, mille puhul «laiade masside» osaks jääb publiku lemmiku valimine.

Iga-aastaste teatriauhindade jagamisel ei hakka keegi kurjustama, et parimaks näitlejaks kuulutati see või teine laiale avalikkusele (loe: telesarjades mitteosalev) tundmatu näitleja. On ju teada, et tegelikult armastab rahvas Helgi Sallot Almana ja Mait Malmstenit uurija Kõstana. Ka aasta isa ja ema valimisel ei tõsta rahvas mässu, kui tunnustust jagatakse spetsiifiliste oskuste, mitte tuntud näo põhjal. Aga kui asi puutub muusikasse, siis peab vimpliga koju minema kindlasti kõige tuntum pillimees-laulja.

Pahameel on seda kummalisem, et omaette auhinnajagamine on ju ka neile artistidele, kes on aasta jooksul kõige rohkem plaate müünud.

Eri infoväljad

Kust siis tuleb selline lõhe?

Lihtne oleks öelda, et tegu on klassikalise vastuoluga kommertsi ja elitaarse, peavoolu ja alternatiivse vahel. Paraku pole see nii. Valdav osa neist žürii lemmikutest on sulaselged popbändid. (Ma usun, et Röövel Ööbiku eestikeelse loo «Päike Maa» oleksid massid valmis isegi eurolaulu finaali saatma, kui trummar Saaremets suudaks end taltsutada ega näitaks neile loo lõpus keskmist sõrme.)

Kõik tundub alguse saavat sellest, et meie muusikatarbijad elavad kahes täiesti erinevas infoväljas. Umbes nii nagu siinsed eestlased ja venelased. Kui nüüd ei saanud ühed aru, kes on see Popidiot, siis aasta tagasi tegi suured silmad teine pool, kui enim plaate müünud artistina pärjati kedagi Toomas Annit.

Ühel pool on avalik-õiguslik Raadio 2 ning teisel pool kommertsraadio- ja telejaamad. Ja nagu näeme, teeb Raadio 2 väga hästi tööd, milleks ta seatud võiks olla, ehk siis annab võimaluse ka neile artistidele, kes kommertsraadiotes sõnaõigust ei saa.

Miks siis aga ei jõua need mittealternatiivsed «Raadio 2 artistid» Sky Plusi eetrisse ja meelelahutussaate «Reporter» saatelõikude taustalugudeks? Sinna,  kust algab tee rahva südamesse?

Põhjuseks on eelkõige see, et paljud neist esinevad inglise keeles, kommertsjaamad aga ei pea vajalikuks kulutada eetriaega kodumaiste ingliskeelsete bändide tutvustamisele. Et paremad neist kõlavad nagu «välismaa muusika», pole kuulajal, kes niikuinii ei viitsi nimesid meelde jätta, ju mingit vahet. Parem juba mängida rahvusvahelisi hitte, mida kedratakse ka tantsusaalides.

Pealegi tunneb rahvas end turvaliselt, kui kodumaised artistid laulavad emakeeles. Sel juhul ollakse valmis alla neelama isegi moodsam helikeel, samas kui inglise keeles tõrgutakse vastu võtmast ka traditsioonilisemaid meloodiaid.

Vean kihla, et kui Popidiot laulaks oma kaasakiskuvaid poplaule eesti keeles, oleks ta ammu rahvale teada tegija. Ning vastupidi: kui eelmise aasta publiku ja ka kriitikute lemmik (harva esinev kokkusattumus!) Hu? laulnuks inglise keeles, siis vaevalt tal oleks õnnestunud saavutada säärast rahvamenu.

Otsitakse uut Joalat

Eestlaste turvalisuseihast annab märku seegi, et «Eesti otsib superstaari» võistlusel ei otsinud nad mitte superstaari, vaid mantlipärijat Ivo Linnale ja Jaak Joalale. Isegi siis, kui helistajad olid teismelised.

Kümne aasta pärast täidavad Joala ja Linna koha Kreem ja Sal-Saller. Praegused noorte lemmikud, nagu Shanon ja Supernova, tallavad samuti Terminaatori ja Smilersi asfalteeritud turvalisel ei kuhugi viival rajal.

Soomeski oli 1980. aastatel tänu Dingo- ja Yö-sugustele bändidele omakeelne rokkmuusika väga popp, kuid seal ei jäädud paigale tammuma. Nüüd armastatakse nii Soomes kui väljaspool seda ka ingliskeelseid bände, nagu HIM, Nightwish ja teised.

Kas põlvest põlve edasi kanduv konservatiivsus on eestlase loomuses või on põhjuseks pikk nõukogude aeg, mil ruumi oli eelkõige peavoolu artistide tarvis ja kõik normist kõrvale kaldujad suruti nurkadesse — mine võta kinni.

Igatahes on selle kõige taustal tore ja meie muusika arengule kasulik, et «Eesti laulu» eestvedajad on julgenud sissetallatud teelt kõrvale astuda ning andnud võimaluse laiemale muusikute ringile.

Eri poolte lähenemise nimel oleks kindlasti vajalik, et Eesti Televisioon taastaks kunagise menusaate «Seitse vaprat». See täidaks tühimiku, mis jäi pärast MTV Eesti sulgemist.

Rahvas on vähemus

Ja lõpuks. Kui eelneva jutu põhjal võib jääda mulje, et see nõndanimetatud rahvas moodustab enamuse muusikatarbijaist, siis tegelikult pole see teps mitte nii. Peavoolust kõrvale jäävaid stiile on lihtsalt sedavõrd palju (punk, metal, indie, hip-hop, elektroonika, džäss, folk, klassika...), et eraldi seistes jäävad nad tõesti keskmisele maitsele alla. Samamoodi võib Keskerakond saada riigikogu valimistel teiste parteidega võrreldes kõige rohkem hääli, kuid pannes teiste hääled kokku, jääb ta ikkagi vähemusse.

Nii et asi pole sugugi nii lootusetu, kui näib.