Omal käel Uus-Meremaal: maaliline Abel Tasmani looduspark

Austripüüdja. Foto: Tiiu Sullakatko, Marko Martinson

Uus-Meremaal asuv Abel Tasmani looduspark on koht, kus kogu suve paistab päike, nii sobib madalate randadega rahvuspark ideaalselt suvitamiseks.

Pärast paari nädalat Christchurchis maja katuse ja aknaraamide värvimisega raha teenimist tundus parim mõte päikese käes jalutada ja ujuda. Kohalike kinnitusel on sobivaim paik Lõunasaarel ujumiseks-matkamiseks põhjarannikul asuv Abel Tasmani looduspark.

Turistidele on nooled

Linnas tasub kõik edasiseks rännakuks vajalik korda ajada: soovides kohapeal töötada, tuleb hankida maksuametist maksunumber. See on isiklik kood, mida tööandja maksude tasumiseks vajab. Kui siin küllalt palju tööd teha, saab riigist lahkudes suurema osa maksudest tagasi. Teiseks saab linnast hankida auto, mis on kasulik ost just neile, kes mitmekesi reisivad. Peale mugavuse ja enda soovitud peatuspunktide tuleb nii soodsamgi, sest riigist ära minnes annab auto jälle uutele ränduritele maha müüa.

Hostelite seintel on alatasa nii küüdi pakkumise kui soovimise kuulutusi, nii võib koos rõõmsalt reisida ja kulusid jagada. Tihtipeale on töökohadki sellised, kus on vajalik oma transport, seda enamjaolt istandustesse sõitmiseks. Uus-Meremaa loodus pakub nii palju postkaardivaateid, et bussiga läbi sõites, ilma võimaluseta peatuda ja mõnda paika nautida jääb palju saamata. Niinimetatud ränduriautod võimaldavad vajadusel autos magada, sellega säästab omakorda raha. Siinne liiklus on vasakpoolne ja sellega harjumine võtab pisut aega, nii nädala jagu.

Kuna Uus-Meremaale satub palju turiste, on meiesuguste tarvis teedele joonistatud olulisematesse kohadesse juhatavad nooled, et ikka õiget sõidurada hoida.
Riigi väiksemaisse, 22 530hektarisse Abel Tasmani rahvusparki sõidame piki saare idarannikut, läbides kaks aeglase elutempoga päikeselist rannikulinna: Nelsoni ja Motueka. Mõlemad on hipilinnakud, kus tänaval müüakse ise tehtud rõivaid, ehteid ja žonglöörimisvahendeid.

Maalilised puhtad matkarajad

Abel Tasmani looduspargis leidub palju matkaradu, mille seast kõige tuntum on 52 kilomeetril rannikul looklev rada. Kuna rada ei tee ringi, tuleb lasta ennast kas autoga ühte otsa kohale viia või võtta veetakso ehk mootorpaat, mis kindlatel kellaaegadel viib huvilisi soovitud teekonna alguspunkti. Kolmas variant on sõita üks ots meresüstaga ja tagasi jalutada.

Kogu raja läbimiseks jalgsi kulub tempost olenevalt kolm kuni viis päeva, kuid võib alustada keskeltki ja teha näiteks ühepäevaseid rännakuid.

Enne rajale minekut tuleb ennast registreerida ja reserveerida ka telkimisplats või voodikoht onnis. Matkarajal on vaid paar puhta joogivee varumise kohta, enamasti tuleb vett vähemalt kolm minutit keeta, enne kui seda võib tarvitada.

Kogu oma prügi tuleb kaasas tarida ja lõket ei tohi kuskil teha, nii et kui on sooja toidu soov, siis aga priimus ja gaas kaasa.

Sellised piirangud ei paista siin kedagi häirivat, matkarada on puhas ja kõik rändurid tunduvad väsinud, kuid õnnelikud. Abel Tasmani looduspark on kohalike arvates paremuselt viies asi Uus-Meremaal, mida peab nägema. Saame suurepäraselt aru, miks. Looklevad niisked sõnajalapuude metsad vahelduvad postkaardivaadetega mäetippudelt.
Paksude roheliste võpsikute vahel voolavad selged külmad ojad, mis suubuvad maalilistesse, kuldsete liivadega randadesse.

Abel Tasmani rannad on ujumiskõlblikud ja sooja veega, sest madalad liivarannad kuumenevad mõõna ajal ja soojendavad sisse tuleva tõusuvee kiiresti. Mida tihedam on taimestik, seda tugevamalt, lausa kõrvu kriipivalt siristavad tirtsud, kes siin vaid kolm päeva elavad ja paarituvad.

Metsa vahel rohkem elu silma ei hakkagi, kuid rannaliival jooksevad väikesed krabid, kes lähenejat märgates igaüks oma auku peitu poevad. Rannas jalutavad tulipunase noka, punaste silmade ja jalgadega austripüüdjadki (ingl k oyster catchers).

Siinsed linnud eelistavad enamjaolt joosta kui lennata. Ranniku kivirahnudel elab arvukalt hülgeid, kes praegu oma poegi turvalises keskkonnas hoiavad.

Abel Tasmani rannikumatkarada ei ole iseenesest raske, on tõuse ja languseid, kuid mitte liiga järske, et iga päev jalgsi käima harjunud inimene hakkama ei saaks. Raskem on pärast pikka pausi uuesti telgis õhukesel madratsil magada. Öö meenutab joogatundi, kus tuleb võtta sisse ebamugav poos ja hoida seda, kuni enam ei jaksa, ning siis uue vastu vahetada.

Huvitavaks teeb matka see, et vastavalt tõusule ja mõõnale saab valida eri radu. Kui on mõõn, võib läbida osa teekonnast üle lahesopi jalutades.

Abel Tasmani loodusparki soovitaks kindlasti kõigile, kes on matkamisest huvitatud, kuid päris mägironimist teha ei soovi. Vaja on varuda küllalt aega, et jõuaks kõike nautida, ja fotoaparaadile akusid.

Pärast kosutavat puhkust suundume piki saare idarannikut riigi keskossa, et nautida edasi Uus-Meremaa ilu ja teha veel juhutöid, et oma rännakut jätkata.