Talukultuuri kooli õppepäevad meelitavad inimesi kokku

Metsapäevast osavõtjad pidid toime tulema kirve ja kahemehesaega ning laduma puid riita nii, et see kevadel püsti jääks. Foto: Monika Jõemaa

Jaanuaris alustas Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis tegevust talukultuuri kool ning huvilisi kogunes ootamatult palju.

Miks seda kooli vaja oli?

Eestlased on läbi aegade olnud maarahvas. 1897. aastal elas 75 protsenti meie inimestest maal. See tähendas suuri peresid, kus eluks vajalikud oskused ja teadmised kasvasid meisse põlvest põlve. Kuhu me aga praeguseks oleme jõudnud?

Vahel on tunne, et metskitse on looduses kergem märgata kui lehma. Saame küll hakkama Hiina vokiroaga, aga lihtsat musta leiba ei julge tegema hakata. Kas tõesti laseme meie esivanemate oskustel unustusse vajuda? Loomulikult ei lähe neid kõiki tänapäeval igapäevaelus vaja, aga mäletamist väärib iga väiksemgi killuke.

Praegu veel on meie hulgas inimesi, kes mäletavad ja oskavad, varsti peame kõike juba raamatutest õppima. Kurgja tundub olevat niisuguste oskuste ja säärase eluviisi äratamiseks just õige koht. Oli ju Cart Robert Jakobson see, kes rõhutas maamehe tähtsust, mõistuse järgi käimist ja loomulikku õppimist.

Ta tahtis oma tallu Kurgjal asutada põllutöökooli. Miks siis ei peaks see nüüd lõpuks teoks saama?

Nõnda sättisimegi tänavusi plaane tehes iga kuu ühele või kahele pühapäevale õppepäeva.

31. jaanuaril õpetasime tegema selliseid tervislikke ja lihtsaid toite nagu tangupuder, või, sõir, karask, kaerakile, leib ja meekook. Kõik need sõime ka koos ära. Joogiks valmistasime rukkikohvi. Laste veeretatud kamapalle tuli teha koguni topeltports — nii hästi maitsesid need. Meestetööna õpetasime luuategu ja nii mõnigi kõndis koju, korralik luud kaenlas.

Selle päeva järjekordne ootamatu voolukatkestus pani muuseumirahva küll nõutult üksteisele otsa vaatama, aga ükski töö tegemata ei jäänud ning osalejate arvates oli elektri kadumine isegi boonus.

Eelmisel pühapäeval tutvustasime metsatöid ajast, mil abiks ei olnud mootorsaagi ja traktorit. Ohutuse pärast olid suuremad puud küll varem maha võetud, väiksemaid said aga õppepäevast osavõtjad langetada kahemehesae ja kirvega. Puud tuli saagida 75 sentimeetri pikkusteks ja lõhkuda halgudeks.

Halge talvel külmunud maale riita ladudes tuleb silmas pidada, et riit ka kevadel maa sulades püsiks. Proovisime meiegi esivanemate tarkust mööda seda tööd teha. Eks kevadel ole näha, kas olime taiplikud.

Et tegutsesime Carl Robert Jakobsoni perekonnakalmistu juures, vedasime osa puid kohe muuseumi juurde ja muidugi hobusega. Teed, kartulit ja liha said osalejad endale metsas lõkkel valmistada. Lastelgi jätkus lõkke ääres tegemist ja reesõidustki ei keeldunud keegi.

Kahjuks ei ole muuseumi töötajad ise nii targad, et seda kõike külastajatele pakkuda. Kui esimese õppepäeva toitude tegemisel olid muuseumiperel abiks ainult meie mesinikud, kes on peaaegu omad, siis metsapäeval tuli appi hea naabrimees Olavi Felberg. Temal on kauaaegsed metsavahitöö kogemused.

Just sellised inimesed muudavad ajaloo elavaks ja küll tahaks neid hoida.

Uue mõtte elluviimine teeb ettevaatlikuks, ent meie kahel talupäeval oli huvilisi rohkem, kui loota julgesime. Kui vabas õhus peetavatel õppepäevadel annab osalejate arvuga veidi mängida, siis tubaste ürituste puhul seavad ruumid meile piirid. Seetõttu palume soovijatel end meili või telefoni teel kirja panna.

Juba vanad eestlased teadsid, et tarkus tuleb tasapisi. Meiegi plaanime oma koolile pikemat tulevikku. Sel aastal on muu hulgas kavas õpetada vöötegu ja paelapunumist, vokiga ketramist ja taimedega värvimist. Niidame vikatiga heina, meisterdame talulaste mänguasju, teeme linnaseõlut ja meekalja.

Täpsema info meie tegemiste kohta leiab muuseumi

kodulehelt

.

KOOLIPÄEVAD

Vanarahva tarkuste õppijatel on iga kuu põhjust Kurgjale tulla

• 21. ja 28. märtsil on kavas naiste vöötegu. Mehed laovad puid riita ja lapsed värvivad mune.
• 25. aprill leiab tegevust puuviljaaias ja mesilas ning lapsed meisterdavad mänguasju.
• 30. mail jätkuvad mesilatööd.
• 20. juunil jätkuvad mesilatööd ja tehakse saunavihtu. Lapsed mängivad jaanikumänge.
• 3. juulil algavad ettevalmistused, et 4. juulil korraldatav käsitööpäev korda läheks.
• 7. augustil on lambapäev ja 28. augustil talupäev (laastukatuse löömine, rehepeks, aiategu ja muu, ka naistetööd).
• 12. septembril teeme hoidiseid.
• 10. oktoobril valmistame linnaseõlut ja meekalja ning naised ketravad.
• 21. novembril teeme rahvuslikke jõulukaunistusi.
• 5. detsembril valmistame jõulutoite.