Sarja «True Blood» staar Michelle Forbes: kardan tulevikku ja surma

Michelle Forbes Foto: Digital Focus Intl

Londonis reklaamiti Eesti vaatajatelegi tuttavaks saanud kuulsa vampiirisarja teist hooaega «True Blood». Meeletut menaadi mängiv Michelle Forbes andis eksklusiivse intervjuu.

Su esialgne idee oli saada baleriiniks, kuid siis sattusid sa hoopiski filmindusse, kuidas see juhtus?

Tegelikult ei soovinud ma kunagi baleriiniks saada, aga kuna mu õde tegeles sellega, kasvasin ma lihtsalt selles maailmas üles. Ma olen väga tänulik omandatud distsipliinile ja haridusele, kuid ma teadsin üsna varakult, et see pole ikkagi minu jaoks ning ma vajasin teistsugust väljendusviisi.
Ning muide, ma olin tegelikult kohutavalt arg, lausa nii arg, et keegi soovitas mu emal mind näitlemisklassi panna, et mind arglikkusest lahti rebida. Minu jaoks oli suur vabadus teeselda kedagi teist. See aitas mul lahti saada kartlikkusest ja ebakindlusest, võimaluse olla hirmutundeta. See tunne oli võrratu. Arvan, et see päästiski mu elu.

Sinu rollid on olnud väga eripalgelised ning sa oled mänginud erinevates žanrites, on see olnud tahtlik?

Ei, ma ei usu. Arvan, et ma otsin lihtsalt kõige keerulisemaid ja väljakutsuvamaid rolle, kõige komplekssemaid karaktereid. Ning peamiselt valin oma osi parimate kirjanike järgi. Ja ma võin kihla vedada, et enamik näitlejaid ütleks, et nad otsivad midagi sellist, kus nad peavad oma turvalisest tsoonist välja tulema. Mängides midagi täiesti uut, oma olemusele midagi totaalselt teistsugust. Nii et kui aus olla, siis ma usun, et olen enamjaolt väga õnnelik olnud, sest mul pole mingit kavalat plaani või strateegiat selleks olnud. Lihtsalt sa tajud, et vajad mitmekesisust, väljakutset ja seiklust. Ja eks ma olen suht põikpäine valimaks ühedimensioonilisi rolle, sest ma ei taha päevast päeva üht asja teha. Nii et ma hoian pöialt, et ikka leidub vaimustavaid osatäitmisi ning kirjanikke, sest siiani olen ma päris õnnega koos olnud.

Kes on su lemmik filmikirjanikud?

Seriaali «Homicide: Life on the Streets» autor ja produtsent Tom Fontana, «Battlestar Galactica» seriaali autor Ron (Ronald D.) Moore, teledraama «In Treatment» kirjanik Rodrigo Garcia ning loomulikult meie ülikallis Alan Ball, seriaali «True Blood» kirjanik ja produtsent.

Kas siis järgmine roll tuleb jälle midagi täiesti teistlaadset?

Ma hetkel veel ei tea, sest olen vahepeal väga pingeliselt töötanud ning võtsin siis pärast seda puhkust ning tunnen just, et olen puhanud ning ootan uusi põnevaid väljakutseid. Eks näis, mis see olema saab. Hetkel pole mul õrna aimugi.

Sa mainisid enne, et näitleja soovib rolli valides oma turvalisest alast väljuda. Mis on sinu turvatsoon?

Ma tõesti enam ei tea, sest olen püüdnud sellest pidevalt eemale hoida. Nii et mida enam sa sellest eemaldud, seda mugavamaks ja turvalisemaks kõik rollid muutuvad. Eeldan, et enamiku inimeste turvatsoon on just see, mida nad kõige paremini tunnevad ja teavad ning eks ma siis otsin asju, mida ma veel ei mõista. Ma ei taha iga päev tööle minnes tunda end mugavalt. Tahan hoopiski tunda end ebaturvaliselt, tunda just hirmu tööle mineku ees, sest ma ei taha teada, kas mul töö õnnestub või ma nurjun ses. Ma tahan teha midagi, milles ma võin väga hästi läbi kukkuda. Seda muidugi aeg-ajalt juhtub, mis on igati õiglane ja nii see peabki olema.

Eestis algab «True Bloodi» teine hooaeg kevadel, mida sa Eestist üldse tead?

Ma ei tea mitte midagi. Mul on kahju, et meil on niivõrd vähe aega, sest tegelikult peaksin ma praegu siin istudes hoopis sind intervjueerima. Aga ma tahaksin teada küll, kuidas Eesti publik seriaalile reageerib.

Mis on sul ühist Maryann Forresteriga?

Mitte palju. Ausalt öeldes on ta minuga võimalikult vähe sarnane. Ma kaldun ikka vähe mõistlikum olema ning nagu enamik inimesi, on mul paljude asjade ees hirm. Hirm tuleviku ja surma ees, ma tunnen kahetsust, süüd ja kurbust. Ja kuna need tunded on osa minust, oli Maryanni alguses üsna keeruline mängida. Sa võid seda mängida, aga tunda sellist suurejoonelisust, see on päris hirmuäratav, olla vaba kõigist neist inimlikest tunnetest. Nii et tegelikkuses pole meil eriti palju just ühist ning ma ei jookse ringi kõrgetel kontsadel ja õhtukleitides. Mida aga ma sooviks, et meil oleks ühist, et mul võiks ka ülemteener olla. Mulle meeldiks, kui keegi sõidaks mu eest kogu aeg ning valmistaks toidu, aga jah, mul pole ülemteenrit. Nii et me oleme üsna erinevad.

Kas just see võimalikult väikene sarnasus oli põhjuseks, miks see roll sind ära võlus?

Põhjus, miks see roll mind võlus, peitus selles, et kui sulle pakutakse osa, kus sa seisad, siga süles, alasti keset teed, oleksid sa üsna rumal, kui sellest ära ütleks. Ning loomulikult kuna koostöö oli Alan Balliga, keda ma väga austan ning ka et seriaali taga oli HBO, siis ma lihtsalt ei saanud seda võimalust kasutamata jätta.

Milline on sinu panus stsenaariumi ja karakteri arengusse, kas sul improviseerimise võimalust on?

Me respekteerime ja usaldame oma kirjanikke ning muidugi Alan Balli kui jutustajat nii palju, et meil tegelikult pole sellist vajadust. Loomulikult me teeme aeg-ajalt ettepanekuid, sest töö põhineb ju koostööl, kuid nad on niivõrd head jutustajad, ja ma lihtsalt allusin neile. Olin justkui nukk, kellele öeldakse, kuidas end liigutada, mida teha. Ja siis sa ise püüad tuua sellesse nukku nii palju tõepärasust, lõbu ja elu kui vähegi võimalik.

Kas sa usud vampiiridesse ja teistesse üleloomulikesse olenditesse?

Et kas nad eksisteerivad? Ei, ma ei usu.

Aga kardad sa midagi, on sul foobiaid?

Liiga palju, et üldse mainida.

No näiteks?

Mul oli 12 aastat kohutav hirm kiirteedel sõitmise ees, aga õnneks see möödus. Ja kuigi ma olen harjunud lendama, siis äkitselt olin ma kui halvatud, kui lennuki pardale sain ning ma vältisin reisimist, kuna ma lihtsalt ei tahtnud lennuki peale minna. Ja muidugi on mul sellised tavalised foobiad nagu kannatamine, haiget saamine, luude murdmine, autoõnnetused ning kuigi ma ei arva, et see päriselt foobia on, ei suuda ma vaadata, kuidas teised kannatavad.

Võibolla on see seotud sinu elukutsega, sest suudad oma loova loomuga peas rohkem hirme välja mõelda?

Kahjuks jah on näitelejatel üliaktiivne kujutlusvõime ja me kaldume elama oma peas. Me teeme nii palju selliseid harjutusi, et suudaks tänu kujutlusvõimele asjad peas reaalseks muuta. Ja nii me kaldume ka rohkem foobiaid oma peas looma, seepärast olengi ma nii neurootiline.

Eestlased teavad sind peamiselt tänu teleseriaalidele «24», «Lost», «Prison Break» ja «True Blood», kuigi sa oled lisaks sellele mänginud ka paljudes filmides ja teatris. Milline neist töödest on loovalt kõige südamelähedasem ja rahuldustpakkuvam?

Ma arvan, et näitlejana tuleb proovida neid kõiki, sest need kõik treenivad sinus erinevaid osi, nii et ma usun, et need on kõik kasulikud kogemused. Ja näitleja ei tohiks end oma tegevuses piirata. Need on olulised elukogemused. Kui sa oled piisavalt õnnelik töötamaks looval erialal, on tähtis olla võimalikult loov igas valdkondades.

Kas on veel mõni žanr või roll, mis on kõige väljakutsuvam, kuid mida pole veel proovinud, aga tahaks?

Ma ei ole kunagi üheski ajastu tükis mänginud, kuid tahaksin küll. Ma ei tea, kas mul on selle jaoks vajalik nägu, ma ehk olen liialt tänapäevase välimusega, kuid ma tahaksin teha midagi teisest ajastust, lihtsalt vaid seepärast, et ma pole seda kunagi teinud. See oleks minu jaoks kindlasti väljakutse. Oma karjääri alguses ütlesin, et tahan teha kõigest midagi, nagu näiteks vesterni, ulmefilmi, draamat ning ma olen proovinud neist väga paljusid, kuid just nimelt mitte midagi teisest ajastust, nii et võibolla on see just midagi, mis ootab mind kusagil järjekorras.

Sa õppisid briti viipekeele «Messiah» filmide seeria jaoks selgeks kuue päevaga. Kuidas see keelega on, kas on raske teist aktsenti õppida?

See on äärmiselt keeruline, eriti just siis, kui sul on ette antud tähtaeg. Ma pidin kuue päevaga briti viipekeele selgeks õppima. Kuue päeva jooksul täis reisimist, proove, õhtusööke, riideproove jne. Kui ma selleks nõusoleku andsin, oli see minust väga enesekindel ja ma mõtlesin, et no kui keeruline see ikka olla saab, kuid poole peal mõistsin, mille ma käsile olin võtnud ning tundsin, kuidas ma läbi kukun. Aga tegelikult see ongi see, mida sa tahad, olla selles situatsioonis, kus kõik võib nurjuda.
Briti viipekeele õppimine oli aga minu jaoks väga tähendusrikas kogemus, sest sa pead oma aju hoopis teisiti tööle panema. Vastupidiselt ameerika viipekeelele on briti oma väga kontseptuaalne ja visuaalne ning kuuljana tuleb sul oma kõrvad täiesti lukku keerata. Mu ühel kolleegil oli väga vali hääl, aga ma ei tohtinud teda kuulda, sest ma ei võinud ta häälele reageerida. See on aga väga raske, sest kui sa muidu toetud oma kaasnäitlejale läbi tema silmade, hääle, kehavärina, mille iganes, mis aitab sul reageerida, siis ilma selliste tajudeta oli selline näitlemine üks suurimaid kogemusi. See ongi see, kui oled oma turvatsoonist väljas.

Aga kui keeruline on erineva aktsendiga rääkimine?

Ma pole tegelikult väga paljusid aktsente proovinud. Ameerika omad, nagu näiteks Lõuna Ameerika või ehk New Yorki aktsendid tulevad mul kergelt välja, aga mul pole veel olnud võimalust proovida näiteks vene või prantsuse aktsenti. Nii et kui ma näitleksin ses ajastu filmis, siis mängiksin ehk portugali printsessi.

Sarja «True Blood» esimese hooaja kordust näitab praegu telekanal Fox Life.