Noored rändasid omal käel Uus-Meremaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe aasta eest omapäi Austraalias rännanud Tiiu Sullakatko võttis taas seljakoti selga ja läks sedapuhku seiklema Uus-Meremaale, jagades oma reisimuljeid 24tundi.ee lugejatega.
Seekord olen teele asunud elukaaslase Markoga, et koos seda palju kiidetud saareriiki tundma õppida. Peale selle plaanime kohtuda eestlastega, kes siin, teisel pool maakera end sisse seadnud, et kuulata nende värvikaid lugusid nii uuest elukohast kui mõtteid Eesti kohta.
Pika valge pilve maa
Pärast viit lennureisi ja kolme ööpäeva maandume kaua oodatud sihtpunktis - Christchurchis Uus-Meremaa Lõunasaare keskosas Vaikse ookeani rannikul. 11 tundi ja 17 000 kilomeetrit Eestist kaugemal keset saareriigi suve, mis on üllatavalt jahe kohalikelegi: õhusooja on 16 kraadi.
Uus-Meremaad loetakse tihti Austraalia osaks või kohe Austraalia külje all asuvaks, tegelikult on nende vahemaa 2000 kilomeetrit ja riigil on oma valitsus, lipp, vapp ja raha. Riik koosneb kahest suuremast saarest, Lõuna- ja Põhjasaarest.
Nii nagu Austraalia on Uus-Meremaa eurooplaste poolt üks hiljem avastatud kohti. Esimese eurooplasena jõudis siia 1642. aastal Abel Tasman ja nimetas saare riigistatud maaks. Kuid juba 12. sajandi paiku jõudsid Uus-Meremaale polüneeslased, keda kutsutakse maoorideks.
Maoori keeles kõlab Uus-Meremaa nimi Aotearoa, mis tõlkes tähendab pika valge pilve maad. On huvitav näha, kuidas saareelanikud maoori keelest ja kultuurist lugu peavad, rahvuslikud puunikerdused, kaelaehted ja tätoveeringud paistavad olevat kohalike uhkus.
Uus-Meremaal kasvatatakse palju lambaid, iga elaniku kohta tuleb neid üheksa. Seega mängib lammas kohaliku sümboli, ainult siin elava lennuvõimetu linnu kiivi kõrval olulist rolli.
Meie esimene peatuspaik on Lõunasaare suurim linn Christchurch (üle 380 000 elanikuga), mis elanike arvult Tallinnaga võrdväärne. Linn on erakordne oma geograafilise asendi poolest, olles Vaikse ookeani äärel ja ümbritsetud mägedega. Erakordseks teeb linna selle südames asuv botaanikaaed, kus 200hektarises pargis puude, põõsaste, lillede, tiikide, purskkaevude, mängu- ja spordiplatside vahel võib täiesti unustada, et oled linnas.
Jaanuari keskel algas linnas ülemaailmne tänavakunstnike festival ("Word Buskers"), järjekorras juba 17.
Linnatänavad, siseõued ja pubid täitusid kümneks päevaks moosekantide, tsirkuseartistide, akrobaatide ja humoristidega, kes olid kohale tulnud nii USAst, Kanadast, Saksamaalt, Iisraelist, Jaapanist, Inglismaalt, Iirimaalt, Hollandist, Austraaliast kui Uus-Meremaalt. See festival lõi tänavad elama ja tõi elevust nii kohalikele kui turistidele.
Nagu paljudes ülejäänud Uus-Meremaa linnades on siingi nädalavahetusel tänavaturud, kus peaasjalikult kaubeldakse kohalike saaduste ja käsitööga.
Ants loeb hoolega Postimeest
Christchurchis saame kokku eestlase Antsuga, kes on energiline ja särav mees oma parimates aastates. Ants oli vaid 18kuune, kui ta emaga Eestist sõja eest Saksamaale pages. Uus-Meremaale jõudis pere 1949. aastal, kui Ants oli kaheksa-aastane.
On imetlusväärne, kui head eesti keelt räägib Ants. Tema põhjendus on lihtne: kultuur, kunst ja keel - need on veres. Keele kohta selgitab ta, et kodune keel oli neil ikka eesti keel, sest miks rääkida halba inglise keelt, kui võib rääkida head eesti keelt?
Algusaastatel, kui Antsu pere Uus-Meremaale tuli, oli Lõunasaarel 30-liikmeline eestlaste kogukond, nüüd on elus vaid Ants ja tema sõber Lembit. Viimasel ajal on Ants oma eesti keelt värskena hoidnud interneti abil, lugedes Postimeest, Delfit ja vaadates Youtube'i keskkonnast videoid ja kuulates raadiosaateid. Juba enne reisi üllatas meid Antsu suur tehnikahuvi, ta tegi Skype'i videokõne ja võttis meiega ühendust internetipõhises suhtluskeskkonnas Facebook.
Elukutselt on Ants hüpnoterapeut, võttes vastu patsiente ja pidades ülikoolis loenguid hüpnoteraapia alal. Samuti on ta kirjutanud elufilosoofiaraamatuid, viimane neist kannab nime "Soft answers to hard world" ("Pehmed vastused raskele maailmale").
Praegu on Antsu unistus ehitada tagahoovi saun. "Siis kõik sõbrad saaksid hakata meil külas saunas käima," põhjendab mees naerdes.
Korra on Ants abikaasa Elizabethiga Eestiski käinud, see oli 14 aastat tagasi, 1996. aastal, kui üks külaskäigu põhjusi oli ema tuha Eestisse toomine. Vähemalt kord sooviks Ants veel Eestisse sõita, et saada osa laulupeost ja pidada loeng Eesti üliõpilastele.
Kuigi mees elas Eestis vaid imikuna, kannab ta igapäevaselt sõrmes eesti vapiga sõrmust ja tähtpäevadel tõmbab vardasse eesti lipu.
Aeg, mis me Antsu ja Elizabethi juures oleme veetnud, on olnud äärmiselt tore. Nii soe ja sõbralik vastuvõtt, nagu oleks koju jõudnud.
Meie edasine rännak kulgeb Lõunasaare põhjarannikul, läheme vaatame, mis ilu Abel Tasmani looduspark pakub.