«Ellujääja»: mõtlesin, et see ongi lõpp

Maavärinast eluga pääsenud Tarmo Jõeveer oma abikaasa Mamie ning kaksikutest laste, poja Sander Jamesi ja tütre Sirja Maega mullu suvel Pariisis Louvre’i ees. Foto: Erakogu

Seekordnse Kanal 2 saade «Ellujääja» rääkis Haiti katastroofist pääsenud eestlase Tarmo Jõeveeri ja tema pere loo.

Tarmo elus on ette tulnud mitmeid nappe pääsemisi. Keskkooli ajal pääses ta bussiõnnetusest. 1996. aastal löödi talle tänaval katkise pudeliga näkku, saatuslikust unearteri läbilõikamisest olid puudu millimeetrid. Sellest rünnakust on tema näol ka arm.

Politseikooli lõpetanud Tarmo asus politseinikuna tööle, kuid varsti viisid välismissioonid teda võõrale maale. Esimest korda tundis ta kerget maavärinat Bosnias ja hiljem Kosovos.

«Midagi meeldivat see pole, kui tunned, et maa väriseb jalge all,» sõnas Tarmo.
2004. aastal asus ta tööle riigipöördejärgsel Haitil ÜRO turvatöötajana. Haitil kohtus ta ka oma praeguse abikaasa Mamiega, kellega tal on kaks last.

12. jaanuaril tabas Haitit maavärin, mis võttis üle saja tuhande inimelu.

Tarmo istus oma laua taga ÜRO kontoris, kui tundis, et maja hakka võnkuma.

«Tõusin püsti, et välja minna, sest ma ei teadnud, mis see on. Ma ei jõudnud lauast kaugele, maja hakkas väga kõvasti rappuma ja nägin aknast tumedat pilve alla tulemas, mis võis olla ülemiste korruste tsemenditolm,» kirjeldas Tarmo. «Ainuke mõte, mis läbi käis, kui see kõik kokku kukkus, et ongi kõik.»

Tarmo maandus imekombel põrandate vahele, kuhu täpselt ära mahtus. Käed-jalad ära kontrollinud, hakkas ta rahulikult ootama, sest teadis, et päästjad otsivad inimesi.

Kuna Tarmo oli Mamiele vahetult enne maavärinat kontorist helistanud ja meediast tuli teade, et ÜRO hoone kukkus kokku, pidi naine veetma palju piinarikkaid tunde teadmata, kas Tarmo on elus või mitte.

Tarmo sai raadio teel kolleegidega ühendust ning varsti teadsid ka tema lähedased, et ta on elus, kuid sügaval rusude all kinni.

«Kui esimesed valguskiired läbi tulid, oli muidugi väga hea tunne,» ütles Tarmo ja lisas, et viimased viis-kuus tundi läksid kiiresti. Kokku oli ta lõksus 38 tundi.

«See oli väga muutev kogemus minu elus,» tunnistas Tarmo, kes veetis varem sageli pikki perioode töö tõttu perekonnast eemal. «Mul läksid kõik asjad paika. Perega koosolemine on kõige tähtsam ja sealt võib edasi mõelda.»