Mullu siinsetes kinodes jooksnud ja nüüd plaadile jõudnud animatsiooni «Coraline ja salajane uks» on nimetatud lasteõudukaks.
Nukufilm viib pisipere õõvastavale imedemaale
«Jõulueelse luupainaja» visionäärist režissööri Henry Selicki uus nukufilm põhineb Neil Gaimani menuraamatul, mis on saadaval ka eesti keeles.
Lugu kompab oskuslikult hirmu piire ning vahel isegi ületab neid.
Hirmu piiril balansseerib ju ka hulk klassikalisi muinasjutte. Kui pesamuna loeb raamatust, et kuri hunt pistab vanaema nahka, siis on see lubatav. Kui aga teemat detailsemalt edasi arendada ja kirjeldada, kuidas täpselt hallivatimees memme õgib, on see juba liig.
Nii mõnegi lastejutu tegelased loovad endale teistmoodi tegelikkuse ja avastavad paralleeluniversumeid, mis on üldjuhul reaalsusest märgatavalt lõbusamad ja turvalisemad. Selles loos läheb teisiti.
Filmi kangelanna Coraline on tragi siniste juuste ja kollase vihmamantliga tüdrukutirts, kes leiab oma uuest kodust salajase ukse. Selle taga ootab tüdrukut omamoodi versioon tema enda elust.
Esialgu näib seal kõik parem: isal on aega tütrega tegelda, ema vaaritab köögis maitsvaid küpsetisi ja keegi pole väsinud ega tujutu. Ainus, mis tüdruku ettevaatlikuks teeb, on see, et kõigil teise reaalsuse asukatel on silmade asemel nööbid.
Peagi selgub, et ideaalmaailm on vaid petlik fassaad, mis on loodud selleks, et Coraline’i teise maailma ema saaks tüdrukukese igaveseks enda juurde jätta. Coraline peab päästma oma tõelised vanemad ja jõudma tagasi päriskoju.
Grotesksete kujutlupiltidega žongleeriv «Coraline ja salajane uks» pole kindlasti tavaline nukufilm ja kuigi selle vanusepiiranguks on seatud kuus eluaastat, tasub pisematel haaravat ja mängulist, ent kohati üsna õõvastavat lugu vaadata siiski täiskasvanu seltsis.
«Coraline ja salajane uks» on esimene stopp-animatsioon, mis võeti filmilindile täies mahus kolmemõõtmelisena.