Eesti Muusikaauhinnad 2020

Urmas Kruuse lõhkus ema armsa diivani trummipulkadega

Urmas Kruuse 1986. aastal EPA aulas bändis Risk trumme mängimas.

FOTO: Muusikapäevade arhiiv

Tartu linnapea Urmas Kruuse külastas raadio Uuno hommikuprogrammi, kus rääkis ülikoolilinna tegemistele ja pere juurdekasvule lisaks ka muusikast ning selle mõjudest oma karjäärile. Küsitlesid: raadio Uuno saatejuhid Aleksander Ots ja Erik Lill.

 

Muusika on alati olnud üks ja mitte just vähetähtis külg Sinust...

Tõepoolest, mul on vedanud, et olen sündinud perre, kus muusika on alati au sees olnud. Nii mu õde kui vend on lõpetanud muusikakooli. Vend Ennuga olen ma mänginud ka ühes bändis. Mina muide ei ole muusikakooli lõpetanud - olen käinud pool aastat, aga ma ei ole lõpetanud seda. Nii et kõik lood ma kirjutan kuulmise järgi.

Miks Sa pooleli jätsid?

Ma pean tunnistama, et kui ma üldse oma vanematele mingi märkuse peaksin tegema, siis sellepärast, et nad ei sundinud mind muusikakoolis edasi käima. Mul on väga kahju sellest. Sest minu hing on kogu aeg olnud selline loominguline ja musikaalne.

Aga kui rääkida aktiivsusest, siis ma sain ema käest karistada, et ma trummipulkadega diivani ära lõhkusin, sest mulle meeldis selle ääre peal trummi mängida.

Minu austus rokkmuusika vastu sai ikkagi alguse sellest, et vend mängis koolibändis ja tassis erinevaid linte koju. Nii et Deep Purple, Black Sabbath, Led Zeppelin tulid mulle koju kätte. Ma olin siis kuue- või seitsmeaastane.

Kui palju see muusikukarjäär on aidanud Sind praeguse karjääri juures? Andnud juurde esinemisjulgust?

Kindlasti on. Ma mäletan seda, et kui ma esimest korda kooli ajal osalesin ühes etenduses - ma mängisin Ülemiste vanakest, siis see oli selline esimene arglik ülesastumine.

Aga praegu mul esinemisjulgusest absoluutselt puudus ei ole. Seega, kindlasti on muusikaga tegelemine andnud mulle esinemisjulgust juurde.

Mis Sa ise arvad, kas Sind hinnatakse just selle pärast, et Sa ei ole selline kuiv poliitik, vaid oled ennast näidanud hoopis teisest küljest?


Ma arvan, et inimene peabki olema mitmekülgne. Ma olen ise propageerinud, et inimesed leiaksid endale hobisid, mis neile meeldiksid. Minul on kaks hobi – muusika ja sport.

Kuidas praegusel hetkel muusikategemisega lood on?

Ütleme niimoodi, et igal aastal ma esinen kuskil. Kui ma meenutan kas või eelmist aastat, siis sai sooja tehtud Singer Vingerile ja Tanel Padarile Tartu lauluväljakul – oli selline tuur nagu «Noored on hukas». Ainuke asi, millest mul praegu natuke kahju on, et ma ei ole jõudnud bändiga uuesti  stuudiosse. Meil on nii palju lugusid tegelikult.

Tagasi üles