«Eestlane olen ja eestlaseks jään...» laulis kümnendate Tartu muusikapäevade aegu Tähtvere lauluväljaku teise päeva kontserdi lõpul kaasa 15 000 suuline koor.
Isamaalaulud tõid pisara silma
18. juuli 2008, 16:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähtveres 13. ja 14. mail 1988 esinenud 16 ansamblist viimane oli In Spe, et anda esimest korda kuulata Alo Mattiiseni isamaalaulud. Lisaks bändile tuli neid lavale esitama Ivo Linna ja Kiigelaulukuuik.
Helilooja ja klahvpillimängija kirjutas «Eestlane olen...» ja veel neli sellesama tsükli laulu nii, et võttis aluseks ajaloolised ärkamisaegsed laulud. Tekstid kohendas uuele ärkamisajale sobivaks Mattiiseni kunagine pinginaaber Jüri Leesment.
Laulud sügavalt hinge
«Ma olin neid proovis kuulnud ja olin teadlik sellest, et tulemas on midagi võimsat,» ütles muusikapäevade kava koostaja Rein Lang. «Ma ei oleks aga uskunud, et see nii võimsalt kõlab ja läheb inimestele nii sügavalt hinge.»
Eesti NSV kultuuriministeeriumile Mattiiseni uudisloomingu kohta juba ette aru andma pidanud orgkomitee esimees Riho Illak mäletab, et esmaettekanne õnnestus erakordselt hästi.
«Tolleks ajaks oli Tähtveres lipumeri,» meenutas ta. «Laulublokk läks kordamisele. Lõpuks läks koos teiste lauljatega ka orgkomitee lavale kaasa laulma. See oli kõige ülevam hetk.»
Ansambleid ja nende lugusid publikule teadustanud Jaan Habichti meenutust mööda oli muusikapäevade korraldustoimkond isamaalisuse suunas tegutsenud varemgi.
Näiteks aastal 1987, kui käima läks fosforiidikaevandamise vastane liikumine, õhutas Tartu muusikapäevade kontserdil raekoja ees rahvusliku üksmeele leeke «Ei ole üksi ükski maa». Muide, samuti Mattiiseni ja Leesmendi töö.
Sinimustvalgete lippude lehvimise saatel ühiselt lauldud viis isamaalaulu olid aga midagi eriti erilist. «Eks pisar tuli silma,» meenutas Habicht.
Kriitikud etteheideteta
Kriitikutel ei olnud viie isamaalaulu kohta midagi ette heita.
Näiteks Edasis kirjutas Kalle Müller muusikapeo lõpust, et see pidigi ülev olema. «Kui lava ees seisab viisteist tuhat inimest ja ootab, ei saa oodatav tulemata jääda. Alo Mattiiseni viis isamaalaulu täitsid oma ülesande. Muusika tabas aja vaimu,» märkis ta.
Ajakirjas Teater. Muusika. Kino nr 7 märkis Peeter Tooma, et oivaline ilm, ideaalne sound ja haruldane publik olid korraldajaile väärt tasu kümne aasta vaeva eest. «Kui peo lõpetuseks ärkamisaegsed laulud uut äratust hüüdsid, tõusid tuhanded õlaga ühtsust tundma. Rahvalikumat rocki pole näinudki,» kirjutas ta.
Mattiiseni viis isamaalaulu said laulva revolutsiooni alustalaks. Tartu muusikapäevi oli tulemas veel kolm - juba järgmisel aastal uuenenud korraldustoimkonna eestvõttel.
Mai algul 2009 loodab toonane orgkomitee praeguse Tartu Ülikooli haldusdirektori Riho Illakuga eesotsas tähistada võimalikult suurelt 30 aasta möödumist esimestest Tartu (levi)muusikapäevadest.