Galerii: Björki kontsert Riias
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Björk, ilmaime Islandilt, andis möödunud nädalal, 16. juulil, Riga Arenal vägeva kontserdi maailmaturnee «Volta» raames. Esitlusele tulid lood nii samanimeliselt albumilt kui ka muud hitid loomingu paremikust.
Umbes Saku Suurhalli suurune areen Riia kesklinna lähistel oli juba enne peaesineja saabumist paksult rahvast täis. Soojendajana astus lavale ansambel Cosmos, Läti a capella meessekstett, kes pakkus kuulamiseks põnevat segu läti rahvalaulust ja industriaal-elektroonilisest muusikast – ehk siis üritas teha midagi Björki-laadset.
Ainus asi, mis kogu õhtu jooksul tõsiselt häiris, oli see, et kui Cosmos lõpetas, läksid tuled põlema ja mitte mingit muusikat mängima ei pandud. Tõeline mahajahutaja…
Kui Björk 15-30 minutit hiljem lavale astus, pidi ta taas hakkama rahvast üles kütma. Selleks kulus pea esimene tund, kuna kuulajad tagumistes sektorites tundusid aeglaste lugude saatel uinuvat.
Õnneks hakkasid ka kõige vaiksemad muusikanautlejad liigutama, kui kõlas superhitt «Army Of Me». Üsna varsti muutus Björk veel palju rajumaks. Loo «Wanderlust» lõpp arenes kiiresti aeglasest ballaadist energiliseks elektroonikaks ja terve saali täis rahvast sõna otseses mõttes hullus!
Sellest hetkest alates kuni kontserdi lõpuni muutus niigi õhuvaene Riga Arena lausa leigeks rootsi saunaks ~ 60 kraadi – nii vähemalt tundus. Kui Björk koos oma ansambliga, mis koosnes trummarist, kitarristidest, DJst, puhkpilliorkestrist jne lavalt minema astus, asusid kõik kuulajad jonnakalt trampima ja huilgama.
Pärast kolmeminutilist hääle ärakarjumist tulid esinejad jooksujalu tagasi ja panid vapustavale kontserdile väärilise punkti looga «Declare Independence». Kuna tegu on lauljatari viimase albumi kõige retsima looga, võite ise ette kujutada, milline möll lahti läks.
Tagatipuks tulistati lavaäärsetest kahuritest välja hõbedasi kiletükke, mis mitu minutit õhus hõljusid ja mõjusid koos muusikaga nagu mingi teise dimensiooni kosmos. Kui üritus läbi sai, ei tahtnud meie lõunanaabrid veel lahkuda, vaid jäid tükikeste sisse hullama ja nn «lumeingleid» tegema.