/nginx/o/2010/01/14/296639t1he614.jpg)
Läbi aegade on inimesed üritanud oma staatust paika sättida lihtsa reegliga: mida rikkam ja positsioonikam, seda uhkemad riided. Eriti loogikavaba on ajaloos olnud toretsev sõjaväelaste vorm, mis tänapäeval on lõpuks muutunud keskkonda sulanduvaks.
Moekiri: eluohtlik riietus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valusate kaotustega on inimlik edevus jäänud tagaplaanile ja asendunud arukama variandiga: maskeerumisega. Oleme loomariigile järele jõudnud. Kohtasin kunagi Ameerika miljonäre, kes olid tulnud siia vanu lennukeid ostma.
Nad kandsid lotendavaid T-särke ja ka miski muu, näiteks kuldkett, kell või sõrmus, ei tohtinud reeta nende tegelikku rahalist seisu.
Riiete puhul võib ohtlik olla ka nende materjal ja disain. Õhku mitteläbilaskvad kangad, nagu polüester või akrüül, ei tundugi esmapilgul nii halvad. Kuid keha, mis ei saa hingata, muutub haigustele vastuvõtlikumaks, ja higistama ajav soodustab ka külmetumist.
Valesti disainitud riided võivad lisaks ebamugavusele olla suisa eluohtlikud. Näiteks augulised kampsunid kätkevad endas ohtu jääda kinni iga ukselingi või ka mööduja nööbi külge. Pikkade ja laiade pükste sääre sisse on imekerge astuda ja komistada. Mu silme all kukkus just sel põhjusel trepist alla rase naine, kes hoidis süles paariaastast last – laps sai peapõrutuse ja naine päev enne pulmi käeluusse mõra.
Slepiga või laiad peokleidid kipuvad autoukse vahele või muu takistuse taha kinni jääma. Auto järel lohisev pruut on juhtum elust enesest. Tantsijanna Isadora Duncani elu lõppes just «tänu» pikale siidsallile, mis lehvis küll tuules efektselt, kuid lahtises autos sõites keris end autorataste vahele.
Lõputu teema on ebamugavad jalaõud. Seniajani valmistatakse varbaid muljuvaid, aga see-eest trendikaid saapaid ja kingi. Ilu nimel tuleb loomulikult ära kannatada kõik disainerite ülemeelikud katsetused...
Kurb on kaotada oma tervis või elu edevuse või vale riietuse pärast. Sageli ei mõtle disainerid millegipärast riiete ohutuse peale. Ja alati on ju võimalik süüdlaseks tembeldada kandja.
Tundub, et peamine on välja pakkuda aina uutmoodi nippe ja üha uhkemat rõivakunsti, arvestamata seda, kuidas kandja ennast nendes riietes tunneb. Ehk on siin disaineritele pisut mõtlemisainet?