Kui emad ei tahagi enam tööle minna

Lapsepõlv möödub kiiremini, kui me arvata oskame. Foto: PantherMedia / Scanpix

Tänapäeval moesõnaks saanud eneseteostusest kõneldes peetakse tihti silmas tööalast edu ja tõusu karjääriredelil, kuid on ka terve hulk naisi, kes kõlavatest töösaavutustest kõhklemata loobuksid, et eelkõige lastele rohkem aega jaguks.

Kaasaja pihitoolis - põhjatutes Internetifoorumites ringi vaadates jäävad kõige selgemini silma kaht tüüpi naised: on neid, kes lapsega koju jäädes sügavas masenduses vaevlevad ning teisi, keda masendab päev, mil nad uuesti tööle peavad naasma. Ehk siis: on tööleihkajad ja töövihkajad.

Tööleihkajate jaoks tundub kodusolek lõputu paigalseisuna, mil päevast-päeva on kõik sama, kõik kordub tüdimuseni. Tuntakse puudust teiste täiskasvanute seltskonnast, eneseteostusest ja lihtsalt vaheldusest. Nii mõnigi tunneb, kuidas «elu neist mööda voolab».

Täpselt sama tunnevad, muide, ka need teised - need, kes tööle tagasi ei kipu või kes küll töötavad, kuid igatsusega kodu poole piiluvad.

Nende elu on kõik see, mis jääb tööst väljapoole - kodu, perekond, lapsed, hobid, loodus, loomad või veel midagi. Tööl käiakse enamasti vaid olude sunnil, selleks, et raha teenida. Paraku röövib töölkäimine suurema osa ööpäevast ning tunne õige elu möödavoolamisest on samuti kerge tekkima.

Pereprobleeme lahkavas Perekooli foorumis küsib üks kasutaja nõnda: «Kas elus midagi muud peale töö ka on? Hommikul mine. Laps aeda. Õhtul laps aiast koju. Söök. Kõik. Kõik päevad on ühesugused.»

Kirjutaja nendib, et peab päev otsa tööl võõraste inimeste probleeme lahendama, samal ajal, kui tema oma lapse lapsepõlv võõraste tädide käe all kulgeb.

Ta kinnitab, et käib tööl vaid raha pärast, kuid mõtiskleb samas, et ehk annaks ka vähemaga läbi saada ning selle asemel rohkem oma laste elus osaleda.

Vähesega lubavad hakkama saada ka mitmed teised foorumis kohatud emad. Kõik selle nimel, et lastega pikemalt kodus olla.

Eelkõige tunnevadki peatselt tööle suunduvad naised puudust lastest. Kasutaja kirjutab: «Ma näeksin oma lapsi ju siis vaid paar tundi päevas. See tundub nii jube.»

Teine lisab teemale sobivalt: «Lapsed kasvavad ju nii kiiresti, küll jõuab veel terve elu pärast tööl käia.»

Kas saab naistele selliseid mõtteid pahaks panna? Tundub, et saab, vähemalt foorumites.

Kodusolijaid tituleeritakse nii parasiitideks kui ka muidusööjateks. Mõni lõdvema suuvärgiga veebikülastaja oskab lastega kodus olevaid naisi ka kodukanadest invaliidideks sõimata.

Kõik see annab märku, et veebis kaob igasugune naistevaheline solidaarsus, sest ka kritiseerijad ise on tihti naised. Mõnikord lausa mitme lapse emad, kellele meeldib endale vastu rinda koputada ja rääkida pikki lugusid sellest, kuidas nad eduka karjääri kõrvalt lapsed on üles kasvatanud, nii et silm ka ei pilgu.

Lõputu vaidlus? Kuidas olukorda lahendada?

 

Millise tee valiksid sina: kas pühenduksid kodule ja lastele või läheksid tööle?