/nginx/o/2010/01/11/294880t1hf69b.jpg)
„Hukkunud Alpinisti hotell"
Osades Uldis Pucitis, Jüri Järvet, Mikk Mikiver, Sulev Luik.
Lavastanud Grigori Kromanov.
1 tund ja 21 minutit.
Hinnang: filmiklassika.
Mai kinos 14. jaanuarini kl 21.
Taastatud filmiklassika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene ulmekirjanike Arkadi ja Boriss Strugatskite romaan „Hukkunud Alpinisti hotell" ilmus esimest korda kärbitud kujul 1970. aastal ajakirjas Junost.
Eesti keelde jõudis teos viis aastat hiljem, 1975. aastal, ja kohe varsti pärast seda tellis tuntud ja tunnustatud lavastaja Grigori Kromanov („Viimne reliikvia") vendadelt Strugatskitelt „Hukkunud Alpinisti hotelli" filmistsenaariumi.
1979. aastal jõudis samanimeline linateos suure ja laia Nõukogude Liidu kinodesse ning jättis lugematule hulgale inimestele kindlasti unustamatu mulje.
Nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, on kõigil soovijatel võimalus jälle oma mälu värskendada või sootuks uusi mälestusi luua. Digitaalselt uuenenud pildi ja heliriba kaasabil muidugi.
Linateose läbiv teema on esmakontakt kahe täiesti erineva tsivilisatsiooni vahel, kuid rüütatud on see üsna lihtsakoelise mõrvamüsteeriumi kuube. Inspektor Glebsky (Uldis Pucitis) saabub mägede eraldatuses asuvasse hotelli Hukkunud Alpinist väljakutse peale, kuid kohapeal selgub, et tegu oli hoopis kellegi lolli naljaga. Midagi tõsist juhtunud ei ole ja keegi abi ei vaja.
Sellest hoolimata otsustab Glebsky jääda hotelli, kus peale tema peatub veider seltskond inimesi, kelle vahel on justkui mingi tabamatu seos. Juhtuma hakkavad sündmused panevad ülimalt ratsionaalse inspektori oma mõistuses kahtlema.
Oma olemuselt on nii raamat kui film sarnased ning räägivad ühest ja samast asjast, milleks on hirm tundmatuse ees. Raamat on küll palju põhjalikum ja detailiderohkem, film seevastu abstraktsem ja ebareaalsem.
Palju on vaieldud selle üle, kumb on parem, kas raamat või film. Reeglina jääb sellisel juhul peale kirjutatud sõna, kuid „Hukkunud Alpinisti hotelli" puhul see nii ei ole.
Mõlemad teosed on ühtviisi huvitavad ja täiendavad teineteist olulisel määral. Taastatud heli ja pilt on ainult lisaväärtus, mis muudab juba niigi omapärase filmielamuse veel omapärasemaks.