Lihavõttesaare elanikud sõid rotte

Polüneesia rott Foto: Wikipedia.org

Vaikses ookeanis asuva Lihavõttesaare iidsete elanike menüüs nappis mereande, küll aga oli seal rotiliha.

Saar, mis kannab kohalikus keeles nime Rapa Nui, asutati umbes 1200 pKr ning on kuulus oma moai hiigelkujude poolest, edastab Live Science.

Vaikse ookeani lõunaosas asuv saar on maailma üks enam isoleeritud paiku. Lähim inimasustus on 1900 kilomeetri kaugusel läänes, kus on Pitcairni saar.

Teadlasi huvitas, mida sõid saare kunagised elanikud. Selleks uuriti 41 inimjäänuse hammastes leiduvaid süsiniku ja lämmastiku isotoope. Neid leide võrreldi loomaluudest eraldatud isotoopidega.

Süsinikuuring tehti 26 hambale ning selle järgi saadi teada, millest saare elanikud toitusid.

Uuring näitas, et saareelanike menüüs oli esikohal maismaalt, mitte merest saadud toit. Umbes 1650. aastani söödi Lihavõttesaare rotte, mis oli põhilised valguallikad. Polüneesia rotid on mõnevõrra väiksemad kui Euroopa rotid ning uurijate sõnul üsna maitsva lihaga.

«Nüüdne uuring on vastuolus varasemate uuringutega, sest saareelanike menüüs domineeris maismaal leiduv toit nagu rotid, kanad ja C3 taimed. Need on taimed, milles fotosünteesis tekib suhkrut. Sellised söödavad taimed on jamss, maguskartul ja banaanid,» selgitasid teadlased.  

Teadlastele ei olnud rotiliha eelistamine üllatuseks. Arheoloogilised väljakaevamised on näidanud, et Polüneesia rotte leidub kogu Vaikse ookeani aladel. Rotid liikusid uutele aladele koos inimestega. Tegemist on väga hästi kohanduva liigiga, mis uues kohas hakkab kiiresti paljunema. Inimesed võisid saarte vahel liikudes rotte ka ise söögiks kaasa võtta.

Selleks ajaks, kui eurooplased Vaikse ookeani lõunaosa saartele jõudsid, olid rotid enamjaolt juba ülesöömise tagajärjel välja surnud.

Üks varasem uuring näitas, et rotid olid osaliseks põhjuseks ka Rapa Nui metsade kadumisel. Rotid toitusid taimedest ning hävitasid neid üle kriitilise piiri. Paari taimekoosluse häving hakkas mõjutama ka teisi.

Uurijaid üllatas asjaolu, et keset ookeani asuval saarel ei söödud mereande.

«Teada on, et Polüneesia kultuuris olid mereannid tähtsal kohal. Seda eriti siis, kui vallutati uusi alasid,» lausus USA Idaho ülikooli teadlane Amy Commendador.

Samas aga oletatakse, et Lihavõttesaare elanike menüüs võisid mereannid puududa saare asukoha ja topograafia tõttu.

Saare põhjala on mägine ning seal on kala püüdmine võimatu. Lõunaosas on aga jahedam vesi ning seal ei ole palju mereloomi.

«Geograafiline asend ja kliimatingimused ning asjaolu, et mereande ei olnud saare juures just palju, tingis selle, et maismaa toit oli domineeriv,» selgitas Commendador.

See tingis, et menüüs domineerisid rotid ning rotte oli alati saada, kuna nad paljunesid kiiresti.

«Rapa Nui elanikel oli lihtsam püüda rotte kui kalu,» tõdes kaasautor John Dudgeon.

Samas näitas inimskelettide uurimine, et oli väike hulk elanikke, kelle menüüs domineeris kala.

Oletatakse, et need kalasööjad elasid saarel ajal, mil kalapüüdmine oli mingil põhjusel kergem. Võimalik, et kala püüdmine ja söömine näitas jõukasse kõrgklassi kuulumist.

Teadlastele on silma jäänud ka see, et Lihavõttesaare kuulsad moai kujud on näoga maa, mitte mere poole. Ka see viitavat, et elanikud olid suunatud oma toidu saamisel maa, mitte mere poole.

Samas ei saa lõpuni nii väita. Commendadori ja Dudgeoni sõnul võidi kujud asetada näoga maa poole esivanemate austuseks. Kujud olid nagu esivanemate kehastused, mis samas vaatasid ka järglaste järele.

Dudgeon lisas, et kujud võidi panda näoga saare keskosa poole ka põhjusel, et saare elanikud elasid nii-öelda sisepoole ehk oma saarel ning mitte väljapoole ehk ei võetud ette pikki merereise. Tegemist olevat Rapa Nui elanike maailmavaatega.