Meediakriitika: telekanalite aastavahetusprogramm

Olavi Pihlamägi Foto: Pm

Kolmest suuremast Eesti telekanalist kaks olid aastavahetuseks valmistunud, kolmas ehk TV3 nagu mitte eriti. Nende «hiilgav» Kreisiraadio Vilde teel jäi koolitaidluse tasemele, mis pakkus rõõmu nende fännklubi liikmetele ja klassikaaslastele. Mina paraku nende sekka ei kuulu.

ETV on kunagise hiilguse tuhaasemel end fööniksina sirgu ajamas, kuid lennuni pole viimastel aastatel siiski jõudnud. Praegu võime häbelikult punastades kõik ajada masu süüks, aga head ideed ei vaja niivõrd raha, kuivõrd helgeid päid. Heade ideede teostamine vajab juba pappi...

«Õhtu tähtedega» sisaldas läbi terve pika õhtu peamiselt Maire Aunaste pööraseid silmapööritusi, mis tema vanuses on sellises koguses juba omaette kunsttükk ja staari ülepaisutatud rõhutusi, et tema pole ju keegi ja ta teeb kõike vaid kõikvõimsa produtsendi käsul.

Vaene Maire, kas sa roomaksid meelsamini NYs lapikesega ringi ja ajaksid tolmukübemeid taga? Milleks see tsirkus, kas kaastundeks vananevale staarile, kes kuidagi telekanalis talle sobivat saateformaati ei leia? Leinatamm pugises talle omaselt naerda ja segas igati vahele, kui Maire eneseimetluses liiga läilaks läks.

Nende külalised pididki paarikese omavahelise kemplemise vahele jõudma kiiruga mõne oma mõtte pikkida. Üldiselt sisutu ja tarbetu ajaraiskamine, mida oleks edukalt asendanud ainult järgneva saate sissejuhatus, ilma Aunaste ja Leinatammeta. Kas mõnd värskemat nägu telemaja koridoridest poleks leidnud?

Teatrietenduse «Meri ja Orav» ning «Õnne 13» jätan vahele, sest need polnud ju aastavahetuse jaoks tehtud. Pärast AK saadet tuli Rohke Debelakk oma alati peapeale pööratud libauudistega, mis jäi kahjuks ikkagi raadiosaateks, mida ta tegelikult ongi. Juhuslikult valitud taustakaadrid lumekoristusest ei andnud midagi juurde kõnnisaatjate tekstile. Kas olen ma unes või mõnes muus kanalis näinud, et taolisi huumoripauke kaunistavad karikatuursed joonistused, rikkamal juhul multiplikatsioon?

Naljasaadetest esimene ootus oli noore tandemi Avandi-Sepp «Tujurikkuja». Ma pole selle seltskonna sihtrühm ja mulle jäid nende naljad kuidagi kõhedalt kaugeks ja lohisevalt pikaks. Ainult vananevas telepoisis suutsin ma mingit iva näha. Tehniliselt oli mõni sketš ju suurepäraselt tehtud. Kuidagi liiga kaua pidin ma ootama seda, mida ei tulnudki. Kas see saade mu tuju rikkus? Kindlasti mitte, samas - ega ta tõstnud ka.

Aastavahetuse oodatuimaks saateks on alati Normanni «Edekabel», mis vaatamata ekraanil sebiva seltskonna vahetusest, on oma taset suutnud hoida. Kuigi seekord oli alles jäänud vaid vapper Henrik üksinda, sai nätakad pandud ja rohkem kui üks kord äratundmises muiatud. Kui varasematel aastatel jäi igast saatest meelde üks «parool», mida teised naljamehed veel kuude kaupa ekspluateerisid, siis seekord sellist pärlit polnud. Kes ei meenutaks hea tujuga eelmise aasta Anne Paluveri Aunaste-nalja «Kallistame!»? Kuhu jäi seekordne tera? Äkki lahustus Henriku «ise teen ja ise kogu noosi saan» soovis?

Muusika- ja naljashow «Kala ja külalised» oli ajatäiteks ju olemas, aga midagi erilist selles ka polnud. See, et ma tean, nüüd tuleb ekstra selleks saateks ja uueks aastaks tehtud laul, mida ma täna esmaettekandes kuulen, ju polnud. Ikka vanad hitid ja tuntud tegijad.
Kui ETVle hinne panna, siis koolipoisilikult keskmise annaksin ära. Imelik, et ETVle uut hingamist tooma pidanud Mart Normet meelelahutuse peatoimetajana, pole veel isegi õieti hingama hakanud, rääkimata teistele hinge sisse puhumisest!

Kõige võimsamalt oli uusaastale vastu astunud telemaastiku liider Kanal 2. Nende «Lumise lossi» muusikasaade kuulub maratonsaadete kategooriasse, mis pea 5 tundi vältas. Kuna publikuks peamiselt kanali enda tegijad, kellest suur osa tundis siirast rõõmu, et kaamera neid leidis, ja kanaliga seotud ekraaninäokesed, siis teiseks tunniks olid nad kõik juba oma oskused ära näidanud: kes oskas viina valada, kes naerugrimassi saatel huilata, kes tantsida.

See tehislõbusus, mis uusaasta saatesse optimismi peaks süstima, oli ju olemas ning ega püünel musitseerijategi kohta midagi halba öelda saa. Tõeliseks võiduks oli «Pehmete ja karvaste» ületulek ETVst ja seda Kanal kohe oskuslikult ka kasutama tõttas. Terve pika õhtu jooksul naljakamate saateapsude vahelepikkimine ning oma saadete meenutamine oli igati paslik. Iseasi, kas ma tahan just oma lemmiklaulu ajal näha suhteliselt kesist intervjuud kellegagi? Õnneks mahtusid need intervjuud refrääni sisse ära.

Ma annaksin Kanal 2 aastavahetuse programmile hea hinde, kui see aga niivõrd lohisevalt pikk poleks olnud. Kokkuvõttes, ega ma eriti ei pettunud, kui ma ainult Eesti telekanalitega oleksin uusaastat pidanud vastu võtma.