/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2009/05/17/180725t1h3702.jpg)
Tänavu 31. detsembril möödub armastatud helilooja Raimond Valgre surmast 60 aastat. Valgre laule esitanud muusikud rääkisid, millised suhted on neil tema loominguga.
Liisi Koikson: tegin Valgrega lõpparve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liisi Koikson on Valgre loomingut laulnud palju. Nii palju, et otsustas sellega lõpetada. «Ma olen - vähemalt mõneks ajaks - oma suhted Valgre loominguga katkestanud,» rääkis Koikson. «Kui iga aasta järjest kedrata, siis tekibki üleküllus. Aga vahepeal peab tegema pausi, et siis uuesti üles võtta.»
«Mingil ajal hakatigi mind Valgre-laulikuna tundma ja ma ei tahtnud seda enam. Siis hakkasid tulema mu päris uued lood ja ma tahtsin neile võimaluse anda. Muidu kutsutakse esinema ja alati küsitakse «Kas te seda Valgret ei saaks teha?»,» jutustas Koikson laulja oma valikutest.
«Ilmselt peitub Valgre igavese populaarsuse taga millegi taga igatsemine ja melanhoolsed tekstid. Valgre meloodiad ei ole kõige lihtsamad, aga väga meeldejäävad,» ütles Koikson, kes aastaid tagasi, Valgre laulmise perioodil on tunnistanud, et «Valgre on raske, aga see on hea raske».
«Mulle endale meeldisid tema sõdurilaulud, aga nüüd nii äkki ei tule isegi viis meelde, sõnadest rääkimata,» ei oskagi Koikson ühtegi lemmiklaulu meenutada. «Kindlasti ei olnud see «Helmi». Minule sobisid just tema sõdurilaulud, mida äkki naisterahval ei sobikski laulda?»
«Laiast maailmast kõrvutaksin ma Valgret selliste meestega nagu Cole Porter, George Gershwin ja Irvin Berlin, midagi sinna kanti. Kui Ameerika standardid selles žanris on loonud juudid Gershwin ja Berlin, siis Valgre on Eesti standard,» arvas Koikson.