Mänguarvustus: «Kelgukoerad», esimene Eesti krimilauamäng

Kelgukoerte lauamäng Foto: Mihkel Maripuu

Teleseriaali «Kelgukoerad» ainetel tehti lauamäng, mis viib mängija(d) asitõendite, ülekuulamiste, kahtlusaluste ja detektiivide maailma.

Elu24 mängutoimkond avastas, et ligi 400 krooni eest ostetud mängu saab mängida vaid ühe korra. Aga kui hästi kodumaine originaalne meelelahutus välja kukkus?

Milles asi?

Suures läikivas karbis peitub mängulaud, peotäis vihjekaarte, tegelasfiguuridega (Kõsta, Post, Pulk ja Mart) mängunupud, kaks täringut ja mänguõpetus. Vihjekaardid asetatakse 8x4 hunnikutes lauale, mängijad valivad endale lemmiktegelased, ette loetakse lahendamist vajava mõrvajuhtumi kirjeldus ning mäng võib alata.

Mängijad liiguvad täringusilmadele vastavalt ühe asitõendite kuhja juurest teise juurde ning loevad vihjeid. Iga vihje on varustatud tähelise või numbrilise koodiga. Vihjete järgi tuleb otsustada, kes legendis esitatud kahtlusalustest kuritöö toime pani. Muide, esimeses ülesandes jooksevad vihjete tähed-numbrid järjest, nii et puuduvad võib elementaarse loogikaga välja mõelda, vihjet ennast lugemata.

Paljast kahtlusest heale detektiivile ei piisa. Kurikaela süü tuleb ka kohtus vett pidavate tõenditega ära tõestada. Selleks tuleb asitõenditest moodustada 8-kohaline kood. Kui mängija on koodi kokku saanud, siis peab ta oma nupu viima laua keskele Kelgu kontorisse, et seal avada legendiga kaasas oleva kinnine ümbrik. Seal peitub lahenduskäik ja õige kood. Mängu võidab see, kes esimesena koodi ära arvab.

Mängu käik

Mäng kestis päris pikalt, kolm mängijat (aga mängida võib ka üksi) said pea poolteist tundi meelt lahutada. Juba poole mängu peal oli kõigil selge, kes tappis. Ülejäänud aeg kulus vajalike tõendite kokku ajamisele ja see muutus päris nüriks. Omajagu aega võtab ka vihjete märkmelehele üles tähendamine.

Täringusamme tuleb nii seada, et oma tegelaskuju õige asitõendite kuhjani viia ja siis sealt vajalik kaart leida. Aga nii see detektiivitöö vist käibki: sa võid küll teada, kes on süüdi, aga selle tõestamine nõuab tohutut jalavaeva ja tuima varitsuses passimist.

Kolmest mängijast suutis õige koodi leida vaid üks, teised arvasid küll tapja õigesti ära, kuid tegid asitõendite valikul vea.

Mäng saab pidevalt täiendust

Poes ligi 400 krooni maksvat mängu saab mängida vaid üks kord: taasmängimisväärtus on NULL. Sellele ongi rajatud mängu turundusmehhanism: sul on kasutamisvalmis mängulaud, täringud ja tegelasnupud ning aeg-ajalt saad sa sinna uue mõistatuse ja vihjekaardid soetada.
«Me kavatseme välja lasta kaks uut juhtumit kuus,» ütles «Kelgukoerte» produtsent Toomas Kirss. «Igas uues pakis on legend, vastavad vihjekaardid ja ka üks täitsa uus tegelane. Näiteks juba jaanuaris peaks ilmuma lastele (ja miks mitte ka täiskasvanutele) mõeldud loomaiast saladuslikult kadunud karupoja juhtum. Tulevikus pole võimatu, et fännid saavad Kelgukoerte koduleheküljel ilmuvatele põhjadele oma mänge koostada.» Kirss ei osanud veel öelda, palju mängulisad poes maksma hakkavad. «Me ei taha hinda väga kalliks ajada, hetkel käivad läbirääkimised trükikodadega.»

«Kelgukoerte» mängu krimijuhtumite taga seisab sama aju, mis telesarja sündmusi välja haudus: stsenarist Eleonora Berg.

Kriitika

Plussikontosse lähevad punktid originaalse sisu eest. Samas jätkus põnevust vaid pooleks mänguajaks, edasise otsutas suuresti juhus: kes jõuab enne vajaliku kaardikuhjani ja saab sealt juhuse tahtel puuduva asitõendi.

Läikvimustast kartongist logoga kaunistatud mahukas mängukarp näeb küll soliidne välja, kuid nagu kommenteeris üks testijatest, «ei kõneta». Uhkem ja ligitõmbavam oleks olnud kaanel kasutada jõulist mustvalget tegelasgraafikat, mis mängus endas esindatud. Ka mängulaud ise on lamineeritud libedast kartongist, mis näeb küll hea ja vastupidav välja, kuid seetõttu kipuvad nupud ja vihjekaardid libisema ja sassi minema. Ja kaasa pandud märkmelehtede asemel võtke kohe heaga ette leht kirjutuspaberit, nii on vihjete kirjapanekuks normaalselt ruumi.

Hinne

Kokkuvõttes pälvib «esimene Eesti kriminaalne lauamäng» hindeks tubli 3+ (maksimum 5). Plusskontosse läheb idee originaalsus ja hea seotus seriaaliga. Miinuspunkte lisavad nullilähedane taasmängimisvõimalus ja disiniapsakad. Turundusinimest muidugi rõõmustab idee fännile täienduspakettide näol sama mäng N korda maha müüa, aga ilma korduvate investeeringuteta jääb see läikiv karp riiulile tolmu korjama.