Seekordne Kanal 2 saade «Ellujääja» rääkis 33-aastase vahega toimunud katastroofidest.
«Ellujääja» rääkis kahest katastroofist
1963. aastal oli modell Helle Juksar Neeva jõkke hädamaandunud lennuki pardal. Helle sõnul algas reis rahulikult, kuid varsti imestas ta, miks nad pöördusid linna poole. Tegemist polnud Moskvaga, kuhu lennuk teel oli, vaid Peterburiga. Reisijad ei teadnud, et lennuki telik oli töötamast lakanud.
«Salongist läks läbi kaks meest, kahemeetrine raudtoru käes ja otsaees higipärlid,» kirjeldas Helle. Tal tekkis siis mõte, et midagi võib valesti olla, kuid kaaslased naersid selle välja.
Ohutumaks maandumiseks tiirutas lennuk linna kohal, et kütust kulutada. Paraku vedas kütusenäidik alt - lennuki mõlemad mootorid jäid seisma täpselt linna kohal.
«Ühel hetkel tekkis surmavaikus. Samal ajal jooksis keegi mees lennuki taha, haaras stjuardessi kaasa ja nad kükitasid maha,» rääkis Helle. «Lennuk hakkas vajuma. Mõtlesin, et huvitav, miks lähenevad katused? Ei mõelnud midagi muud, et issand, kas nüüd saan surma.»
Jõkke maandunud lennukis ei saanud keegi viga.
Helle märkis, et kolm tundi käisid stjuardessid, naeratasid ja kinnitasid, et kõik on korras: «Tea, kas neile mingi orden anti?»
Helle kartis lennukisõitu aastaid, kuid on hirmust märkamatult üle saanud.
Saate teises loos sai sõna Inno Kotselainen, kes oli üks 32st lapsest, kes istusid Pala koolibussis, mis sattus Eesti viimaste aegade ohvriterohkemasse õnnetusse.
1996. aasta 11. oktoobril toimusid Pala põhikooli lastel metsas maastikumängud. Buss viis lapsed ära kahe ringiga. «Ma ei tea, miks ma ei tahtnud minna esimese tiiruga,» ütles Inno. Ajaviiteks ehitasid õpilased käbidest monumendi, mis on siiani suure tähendusega koht - see oli viimane paik, kus need lapsed rõõmsalt päeva veetsid.
Buss oli hetk tagasi mõned lapsed kodutee juures välja lasknud, kui silmapiirile ilmus hüplevalt metsaveoauto. Veok rebis bussilt vasaku külje ning viis hauda kaheksa inimest.
Inno leidis end bussi rataste alt. Kokkupõrkest ei mäleta ta midagi.
Vigastuste tõttu viibis Inno nädala haiglas. «Ei oska pääsemisele tähendust anda. Arvan, et see oli lihtsalt juhus,» sõnas ta.