Rain Simmul: inimesed on põhiolemuselt head

Rain Simmul Tartu kultuuriaasta aunimetuste tseremoonial.

FOTO: LAURI KULPSOO/PM/SCANPIX BALTICS

Maris Balbat

,

Elukiri

Rain Simmul (44) on üks oma põlvkonna võimekamaid ja omapärasemaid näitlejaid. Töötanud pärast lavakunstikateedri lõpetamist üksteist aastat Vanemuises, tegi ta seal rohkelt huvitavaid ja kandvaid rolle.


Nüüdseks on Rain pea sama kaua mänginud Tallinna Linnateatris ning kujunenud üheks sealseks kõige olulisemaks näitlejaks. Tema Svidrigailov "Kuritöös ja karistuses" ning Slopašev "Tõe ja õiguse" teises osas on ootamatute ja põnevate rollidena leidnud auhindamist nii Peterburis kui Eestis.

Viis aastat püsis menukana Linnateatri laval Jaan Tätte "Meeletu", milles Rain Simmul sugestiivse ja sarmika peategelasena võitis vaatajate südameid. Säravalt mängis ta sama osa ka Elmo Nüganeni filmis.

Rain Simmuli tundlik nägu ja mängulaad sobisid väga hästi kehastama Raimond Valgret filmis "Need vanad armastuskirjad". Keerukas peaosa oli tal Arvo Iho filmis "Karu süda", mille eest pälvis ta parima meesnäitleja auhinna Anapa festivalil.

Praegu on Rain Simmulil Linnateatris mängida viis rolli, sealhulgas väga ootamatu ja põnev Shannoni osa Williamsi näidendis "Iguaani öö". Lisaks Linnateatrile on Simmul kaasa teinud Emajõe Suveteatri "Nipernaadis" ja mängib praegu ka Theatrumis Lembit Petersoni lavastuses "Maarja kuulutamine".

Meie intervjuu lükkus edasi teie suure hõivatuse tõttu. Kuidas suhtuda sellesse, kui on väga palju tööd?

Siin on kahetine vastus. Kui üldse tööd ei ole, on väga halvasti, ja kui on liiga palju tööd, siis mõtled, miks teda nii palju on. On veel see oht, et kui tööd on palju, lähed reaalsusest võib-olla liiga eemale, sul ei ole enam aega eluliste probleemide ja lähedastega tegelemiseks. On ainult töö ja töö, elad kujutluste maailmas ega puutu reaalsusega väga palju kokku. Parem on ikka kuldne kesktee: et sa saad olla nii siin kui seal ja siis võtad sellest reaalsusest rohkem oma töösse kaasa.

Kas praegu on tööd paljuvõitu?

Ei, ma ei ütleks, praegu on ikkagi asi normaliseerunud, võrreldes olukorraga kolm-neli aastat tagasi.

Tookord sattusite haiglasse maohaavadega, mille põhjuseks arvati olevat ülisuurest töökoormusest tingitud depressioon.

See võis olla üks põhjusi. Tiheda teatritöö tõttu muutusid söögikorrad väga juhuslikuks, alati lihtsalt ei jõudnud süüa, jõin klaasi vett, kui sedagi. Taolist asja on mul varem ka juhtunud. See oli ajal, kui Vanemuise "Faustis" Mefistofelest mängisin ja samal ajal oli Valgre roll filmis "Need vanad armastuskirjad".

See oli väga raske aeg. Ma ei saanud aru, milles asi on, miks ma nii väsinud olen. Ma arvasin, et ma pean rohkem jooksmas käima. Käisingi, aga tegelikult oleks pidanud rohkem puhkama.

Mis teeb laval olemise huvitavaks?

Laval olemise teeb huvitavaks ikkagi kooslus. Näitleja sõltub lavastajast ja trupist ning selles valitsevatest meeleoludest - ennekõike ikkagi lavastajast.

Olen kuulnud näitlejaid rääkivat, et lavalolek annab neile kaitstuse, turvalisuse tunde. Kas see tunne on teile tuttav?

Olen pigem tagantjärele tundnud - juhul, kui ma pole laval olnud piisavalt keskendunud - pisut süüd saalisistujate ees: et ma pole suutnud päris aus olla enda vastu, olen veidi ülejala teinud. Kaitstuse tunne tekib siis, kui sa oled asjas ikkagi sees ja sa enam-vähem tead, mida sa laval tahad, mis rolli sa selles suures masinavärgis - lavastuses - mängid. Siis võib olla tõesti selline kaitstuse tunne.

Pärast lavakunstikooli lõpetamist 1988. aastal läksite Vanemuisesse, samal ajal kui kursusekaaslane Elmo Nüganen koos paari teise kursusekaaslasega läks Ugalasse ja nad moodustasid seal oma pundi. Kas Tartusse mineku üks põhjusi oli see, et seal elasid teie vanemad, või Vanemuine lihtsalt kutsus?

Jah, Tartu oli minu kodulinn. Ja Vanemuine kutsus ka. Ago-Endrik Kerge oli tol ajal peanäitejuht ja Mark Raik oli direktor. Nad käisid vaatamas meie diplomilavastust "Tõrksa taltsutus" (Rain Simmul mängis seal Petruchiot - M.B.) ja tegid kutse. Kui ma poleks seda kutset saanud, siis, mine tea, oleksin võib-olla samuti Ugalasse läinud, sest Elmoga oli mul hea klapp. (Elmo Nüganen oli selle diplomilavastuse lavastaja - M.B.) Tema mind tol ajal üldse avastas.

Vanemuises olite üksteist aastat. Millised mälestused teil on tollasest Vanemuisest?

Pärast lavakunstikooli lõpetamist on näitleja tahtmist täis ja ta ego piisavalt suur, et ennast tõestada vahendeid valimata. Ükskõik, millise lavastaja kätte sa satud, teed kirglikult oma tööd, mis on iseenesest õige.

Vanemuises sain tööd päris palju. Kui sinna tuli lavastama Mati Unt, oli see nagu värske tuulepuhang. Meil vedas, et ta tuli ja leidis Tartus oma lemmiknäitlejad.

Olete öelnud, et lavakunstikoolis ei saanud te veel päriselt jalgu maha. Millisest hetkest tuli see, kui endaga kui näitlejaga juba rahul olite?

Rahul olla ei saa endaga kunagi. Aga see eneseavastamine tuli ikkagi "Tõrksa taltsutusega". Ma ei saa alahinnata Elmo panust või intuitsiooni. Enne seda tekkis mul teatrikoolis juba teatud alaväärsuskompleks. Ma läksin krampi, pingutasin üle ja tegin liiga kõva häält, ainult selleks, et ennast näidata: vaadake, ma olen ikkagi olemas! Et siin on küll materjali, aga ma ei oska seda üksinda välja tuua.

Vanemuises saite päris palju suuri rolle, nii et oleksite võinud sealse eluga rahul olla. Miks te 1999. aastal lahkusite ja läksite Tallinna Linnateatrisse?

Eluolu ja pereelu läksid Tallinna suunas. Abiellusin Tartus, kuid abikaasa läks tööle Tallinna. Ta hakkas käima Tallinna vahet, aga see ei ole lastele parim variant. (Sel ajal olid sündinud juba pojad Carl Eric ja Georg. - M.B.) Mina tundsin ka juba mingisugust rutiini.

Öeldakse ju, et mingil ajal on vaja verevahetust nii teatrile kui ka seal töötavatele inimestele. Siis hakkaks kõik jälle nagu otsast peale. Näiteks Andrus Vaariku tagasitulek Tallinna Linnateatrisse on mõjunud väga värskendavalt.

Kas Linnateatrisse tulite Nüganeni kutsel?

Ma pakkusin ennast ise.

Kui kergesti te kohanete uute olukordade ja inimestega?

Ma ei usu, et ma nii väga kergesti kohanen - sisemiselt. Väliselt võib-olla kohanen kiiremini.

Mille poolest erinevad Vanemuine ja Linnateater?

Linnateatris oli väga tugev lavastajapotentsiaal, millest ma Vanemuises puudust tundsin. Linnateater on väike, ta on suhteliselt sõbralik ja soe. Vanemuine on natuke liiga suur, koridorid on pikad ja kõik on nii kandiline. Linnateater oli tollal palju põnevam.

Linnateatris on teil rollide osas vast isegi paremini läinud kui Vanemuises. Kohe siia tulles saite väga huvitava Svidrigailovi rolli Nüganeni lavastuses "Kuritöö ja karistus". Selles Svidrigailovis on mitmed teie parimate rollide omadused: nad on ootamatud ja põnevad, ei vasta ettekujutusele. Nagu ka Slopašev "Tõe ja õiguse" teises osas, Shannon "Iguaani öös" ja nii mõnedki teised.

"Kuritöö ja karistus" ning "Tõde ja õigus" on jällegi Elmo lavastused. Siin ei ole nii palju minu teenet, palju on nende rollide juures Elmo lavastajakäsi ja -silm mängus, tema usaldus. Temaga on kerge töötada.

Olete mänginud kolmes Adolf Šapiro lavastuses: "Isad ja pojad", "Nii see on (kui teile nii näib)" ja "Kolmekrossiooper". Mida arvate Šapirost kui lavastajast?

Ta on väga huvitav. Kahtlematult väga tugeva intuitsiooniga ja terava mõistusega. Teab väga täpselt, mida ta tahab. Mõnikord on hirm, et ta teab nii täpselt, et ei kannata valet. Selles mõttes ei söanda siis vahel piisavalt julgelt katsetada või eksida. Seda ma algul ikkagi väga kartsin.

Traditsiooniliselt pahelisteks või kurjadekski arvatud tegelaskujud nagu Mefistofeles või Svidrigailov ei ole teie loodud rollidena üheselt halvad. Kui leplik olete inimlike nõrkuste või pahede suhtes?

Kõik me oleme patused, suuremal või vähemal määral. Kui me seda patusust ei tunnista, siis oleme lihtsalt pimedad. Õigupoolest on kired, naudingute otsimine ja meeldida tahtmine, auahnus ja kõrkus, vaenulikkus ja omakasupüüdlikkus kõikides neis tegelastes ja meis enestes olemas. Iseasi, kuidas me neid peita oskame.

Selliste tegelaskujude nagu Dostojevski Svidrigailovi puhul on kõik need omadused võimendatud. Ma olen mõelnud, et sellised kired on minulgi olemas ja ma saan nende tegelaste kaudu tegeleda ka iseendaga. Täiuslikku inimest ei ole olemas. Peale ühe - kes oli täiuslik inimene ja täiuslik jumal.

Kuivõrd te ammutate oma kujude loomisel endast, kuivõrd peate silmas mõnd konkreetset inimest - või rakendate lihtsalt fantaasiat?

Fantaseerima, välja mõtlema ma väga palju ei pea. Mõne tegelase puhul on kontakt muidugi raskem tulema. Siis otsid alguses väljast. Mõnega saad kohe kontakti. "Meeletu" tegelasega ma sain meeletult kiiresti hea kontakti. See kuulus veel sinna aega, kui mul oli liiga palju tööd.

Milline osa on sõprusel või sõpradel teie elus?

Ma arvan, et paar sõpra mul ikka on. Ega neid palju ole. Kõigil on kiire ja üksteise jaoks ei ole kunagi piisavalt aega. Tänapäeval asendab tõelist sõprust sõbralikkus, aga hea seegi.

Teil on kaks poega ja kaks tütart. Kui vanad nad on?

Vanem poeg Carl Eric on 18, Georg on 13, Anna on kolmene ja pesamuna Sofia üheaastane. Poisid on kooliõpilased, Carl Eric käib juba viimases klassis.

Kui palju teil jääb aega lastega tegelemiseks?

Ma rohkem mõtlen nende peale, aga ega väga palju ei tegele. Tahaks ja võiks küll koos rohkem teha. Abikaasa Liivika saab lastega rohkem tegeleda kui mina, tema saab praegu veel täielikult lastele pühenduda.

Te kõpitsete praegu kuuldavasti oma maja kallal. Kus kandis see asub?

Kui me Tartust ära tulime, saime oma Veski tänava korteri eest täpselt sellise summa, et võisime osta väikese majakese Vääna jõe äärde, ja seal me elamegi. Nüüd oli vaja lihtsalt natuke juurdeehitust teha, sest pind jäi liiga väikeseks.

Te olete ilmselt üks vähestest teatriinimestest, kes on esimeses abielus. Mis see on, mis kaht inimest koos hoiab? Miks minnakse lahku?

Inimesed ei taha haiget saada. Kui juhtub, et saad haiget, siis solvud kiiresti, otsid väljapääsu, otsid vaheldust. Mina mõtlen sedasi, et kui mina saan haiget, siis - mis saab minus haiget? Haiget saab minu enesearmastus. Aga enesearmastus ei ole alati kõige edasiviivam jõud. Las ta siis saab natuke haiget, las ta surub ennast natuke alla. Teine inimene on antud meile nagu kingitus või nagu ingel. Kui sa kohtud teise inimesega kuskil tänaval või laua ääres, siis võta teda kui inglit, kui saadikut, kellel on sulle midagi öelda, ja ole tema suhtes väga tähelepanelik.

Aga kooselus tekib rutiin ja sa ei suuda teist kogu aega võtta nagu inglit. Vastupidi, lähed karuseks, pisiasjad hakkavad häirima. Seda tuleb püüda iseeneses vähemaks saada kogu aeg. Siis läheb elu kah rööbastesse tagasi. Lahkuminek on juba laste pärast kurb. Laste pärast ei tahaks, et see nii läheks.

Lähenemas on jõulud. Milliste traditsioonidega on jõulud seotud teie peres? Kas jõulud on teil seotud mingi hardustundega?

Tahaks, et hardustunnet oleks rohkem. Ja eks seda on ka. Tuleb kirikusse minna, kirikus on seda kõige rohkem. Meil käib jõuluvana, kuna lapsed on väikesed. Vahepeal, kui poisid olid suuremad ja tüdrukuid ei olnud veel meile kingitud, oli jõuluvana osas väike paus. Meil on teatris päris pikk talvevaheaeg ja ka poistel on koolis vaheaeg. Siis saab midagi koos teha, suusad alla panna.

Te olete ise kirikuga seotud: olite 1990. aastatel Tartu Pauluse kiriku vöörmünder, seda paralleelselt tööga Vanemuises. Kas teater on kirikuga milleski võrreldav?

Mõni teatrilavastus on, aga kõik kindlasti mitte. Kirikus on kõik rohkem selge. Usk jumalasse või Jeesusesse - see kas on või seda pole. Seda peab lihtsalt otsima, seda kandikuga kellelegi kätte ei too. Teatris on palju sellist, et inimene aetakse segadusse, otsad jäetakse lahti. Inimene viiakse teatritükiga selleni, et näidatakse: ei olegi väljapääsu, ongi tupik. Kirikus ei lõpe tee kunagi tupikuga. Selles on suur vahe.

Kuivõrd mõjutab kristlus teie suhtumist maailma ja inimestesse?

Sellega ei saa epateerida. Sellest on raske rääkida. See on ja sellega sa elad. Ja kui seda ei ole, siis sa elad ka, aga...

Kaks teie tegelast, "Meeletu" ja filmi "Karu süda" peategelased, on tihedalt seotud loodusega. Milline on looduse osa teie elus?

Nendel tegelastel on loodusega parem kontakt kui minul. Minu puhul on loodusega seoses nii, et keegi peab panema ikka käe juurde. Muidugi, ma märkan, kui tore on, kui pardipere ujub ja kui leht langeb vee peale, kui esimene lumi tuleb - aga ma ei ole selline heas mõttes Fred Jüssi.

Kas olete looduses matkanud?

Ma ei tea, kas saan metsas päris üksinda hakkama. Kas ma julgeksin minna näiteks üksinda rabasse? Mul peab ikka teejuht olema, siis ma lähen hea meelega. Ma ei ole loodusega väga usalduslikes suhetes. See on ikka nii tohutu stiihia, looduses võib hirm tekkida. Samas mulle väga meeldib meri ning meeldivad mäed ja mets.

"Karu südant" filmiti suures osas ürgmetsas. Räägiti isegi, et filmi režissöör Arvo Iho olevat teid üksinda metsa jätnud, et te õige tunnetuse kätte saaksite.

Ei, päris nii see küll ei olnud, et vägivaldselt oleks mind metsa jäetud. Pigem otsisin ma ise võimalusi nuusutada, mida see mees üksinda sügiseses külmas Siberi taigas tunneb. Meil oligi kokkulepe, et lähen nädalaks-paariks mõne jahimehe juurde taigasse elama. Aga sellest ei tulnud midagi välja, sest oli töö ja ei saanud. Seal taigas oli kord üks võttevaba päev ja siis me käisime ühes jahionnis loomi passimas. Peab liikumatult istuma ja ootama, et loomad tuleksid lähemale.

Kas "Meeletut" oli huvitavam mängida laval või filmis?

Ei saa nii võrrelda. Mulle meeldis väga teda laval mängida. "Meeletu" läks alles hiljuti mängukavast maha, mängisime seda 110 korda. Ka "Tõde ja õigus. Teine osa" on läinud üle saja korra.

Kuidas te ennast näiteks 102. etendusel loomingulisse meeleollu viite? Meeli Sööt on öelnud, et "Preili Julie" saja-ma-ei-tea-mitmendal etendusel tabas ta end mõtlemast sellele, mida ta õhtuks süüa teeb.

Sellised mõtted püüan endast ikkagi eemale lükata, kui nad peale tulevad. Lembit Peterson on Theatrumis teinud nii, et ta kutsub näitlejad natuke varem enne etendust kokku ja ütleb: "Täna on saalis jälle uus publik ja nemad näevad teid lavastuses esimest korda. Teie mängige nüüd ka nii, nagu toimuks see esimest korda, mitte ärge mõelge sellele, kui palju te seda juba mänginud olete - siis on palju lihtsam."

Muidugi, me libastume kõik, ja ma olen ka kindlasti etendusel mingeid kõrvalisi mõtteid mõtelnud.

Te ei ole mänginud seriaalides. Miks?

Mind ei ole nii väga kutsutud sinna. Ma ei ütle seda kahjutundega - et kahju, mind ei ole kutsutud. Ma ei anna siin kutsumiseks märku, ei. Aga ma pole pidanud seda mingiks põhimõtteliseks hoiakuks, et mina küll seriaalides ei osale. Mõned neist on ju päris õnnestunud. Mind ei ole muide kutsutud ka muusikalidesse. (Rain Simmuli musikaalsuses pole kahtlust: ta on laulnud Kaunimate Aastate Vennaskonnas, koos Maarja-Liis Ilusaga jm. - toim.)

Teie üheks viimase aja väga huvitavaks rolliks pean Shannonit "Iguaani öös" - see on sügavas depressioonis tegelaskuju. Kas olete ka ise kunagi sellist seisundit tajunud?

Eks ikka. Aga raske oli seda rolli teha. Seal on nii palju segatud tundeid, natuke isegi haiglaslik, pole nagu mingit väljapääsu, must masendus. Aga näitlejana pead sa leidma mingid puutepunktid ka sellise rolliga. Ma kippusin liigselt halvustama seda Shannonit - või siis vastupidi, õigustama. Püüdsin ühelt poolt mängida teda nagu positiivsemaks, kui ta tegelikult on, ja teiselt poolt - mängida teda vastikumaks, kui ta tegelikult on. Ma ei tea, kas ma siiamaani olen selle rolli päriselt üles leidnud.

Te olete mänginud kolmes "Hamleti" lavastuses: Komissarovi, Undi ja Nüganeni omas, aga Hamlet ei ole te veel seni olnud. Ju see ikka tuleb kunagi, ma usun. Hamlet on ju ka tegelikult väljapääsmatus olukorras.

Ma ei tea. Ta ei ole väga väljapääsmatus seisundis. Hamlet vaatab maailmale kahte moodi: horisontaalselt, maiselt ja vertikaalselt, taevaselt. Siin on kogu aeg nähtava ja nähtamatu maailma konflikt. Ta ei ole mingi pühak, ta saab aru, et ta ei ole seda. Isa surm on talle valus. Aga samas, kui ta on väga inimene, siis püüab ta neid asju vaadata ka väga isiklikult.

Te olete üks kõige paremas füüsilises vormis olevaid eesti näitlejaid, millest annab tunnistust kas või Shannoni roll. Mida te selle vormi hoidmiseks või saavutamiseks teete?

Peaks rohkem tegema. Oma majas tuleb remonti teha ja ei jõua enda vormishoidmisega enam nii väga tegeleda. Kui koer elas, siis sai temaga väljas käidud, olime sunnitud ennast liigutama. Aga siis koer suri ära ja nüüd on seda vähemaks jäänud. Mingit trennitegemist praktiliselt - ma ei oskagi öelda... Ma vaatan Theatrumis - näitlejad teevad enne etendust väga hoolega soojendust.

Vaevalt te juba vanadusele mõtlete. Aga kas Linnateatri staažikate näitlejate koondamine puudutas midagi ka teis? Neid ei koondatud ju sellepärast, et nad ei suudaks enam mängida, vaid lihtsalt - oli vaja.

Ilmselt majanduskriis oli ikka väga tõsine mõjutaja selle juures. Teater elab ju mingitest vahenditest, elame linna toetusest. See on maailm, mida mina väga ei tunne. Eks see muidugi on kurb, ja see oli kurb ka nendele, kes olid sunnitud otsuse tegema. Siin ei ole mõtet otsida mingit süüdlast.

Seda mitte. Aga näitleja koondamine teatrist on vist ikka midagi muud kui töölise koondamine tehasest.

Ma ei tea, kas peab alati suhtuma näitlejasse kui mingisse pühasse olendisse. Ma ei tea, kas ta seda alati on, ma ei ole sellest aru saanud. Et kas ta on siis nii palju väärtuslikum inimene võrreldes teistega?

Olete kunagi varem ühes intervjuus öelnud, et elu on ilus ja inimesed head. Kas arvate jätkuvalt nii?

Põhiolemuselt on inimesed head. Põhiolemuselt oleme kõik väga-väga avatud, tundlikud ning palju armastust ja hoolt vajavad. Oma hinges oleme me väga-väga õed ja vennad. Rohkem kui me ise arvata võime. Piir võõra inimese ja oma pere liikmete vahel ei ole tegelikult üldse nii suur, kui võib tunduda. Kas me seda tunnistame või mitte, aga meile meeldivad sarnased asjad, meid liigutavad sarnased asjad. Ainult et mõnikord ma häbeneme seda. Me häbeneme seda, mida ei peaks tegelikult häbenema, ega häbene seda, mida võiks häbeneda.

Tagasi üles