Ristivanemate ja -laste suhtes peaks olema usaldus

Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Elukiri

Milline oli ristivanemate roll minevikus ja mis on aja jooksul muutunud? Kuidas hoida omavahelisi suhteid?

Eesti Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan nõustus lahkelt selgitusi jagama.

Meil pole kindlaid andmeid selle kohta, mis ajast ristivanemate komme pärit on. Niipalju kui me teame, siis juba esimestest sajanditest, kui täiskasvanud lasksid end ristida, oli selline komme, et üks koguduse liige pidi neid esitlema kogudusele ja preestrile.

Kuna kirik oli siis n-ö põranda all, toimus uute liikmete liitumine kogudusega isiklike kontaktide kaudu. Kuna inimesed teadsid sel ajal kristlusest väga vähe, oli väga oluline, et keegi neid juhendaks.

Hiljem levis ristivanemate komme ka laste ristimise puhul. On päris selge, et täiskasvanute ja laste ristivanemate tähendus on erinev. Ajal, mil inimesed surid päris noortena, olid ristivanemad need, kellega sai jagada laste üleskasvatamise vastutust ühises usus. Kasvatamine usus ei ole peamiselt kiriku asi, vanematel on selles suur osa.

Praegu me vaatame usuelu kui midagi kiriku juurde kuuluvat, sest me oleme ära harjunud kiriku kui institutsiooniga. Kolmel esimesel sajandil ei olnud kirikul nähtavaid struktuure, ei olnud isegi hooneid, kus missasid pidada, see oli keelatud. Inimestele oli selge, et just vanemad vastutavad selle eest, et lastele edasi anda kõige kallim väärtus elus - usk.

Ristivanematel on kaks rolli: üks on teatud ülesannete täitmine ristimise talituse ajal - nad ei ole passiivsed pealtvaatajad, vaid aktiivsed osalejad. Sellepärast on katoliku kirikus ka nõue, et vähemalt üks ristivanem peab olema katoliiklane.

Maksimaalselt võib olla kaks ristivanemat - üks mees ja üks naine (nii nagu on pärisvanemad), kuid piisab ka ühest. Tavaliselt selgitab preester enne ristimist ristivanematele, mida nad peavad tegema ristimistalituse juures ja mida see roll sisuliselt tähendab.

Teine roll on aidata vanemaid kasvatada lapsi usus ja palvetada laste eest. Väga palju sõltub sellest, kuidas ristivanemad hoiavad oma ristilapse ja tema perega kontakti. On selge, et kui lapsed on teismeeas, vajavad nad tuge ja siis on hea, kui lisaks vanematele on veel keegi kolmas inimene, kes on natuke neutraalsem ja kellega on lihtsam rääkida, pigem nagu sõbraga.

Oluline on, et ristivanemate jaoks tähendaks usk midagi reaalset. Ristivanemaks olemine tähendab usaldust, sõprust ja usulist veendumust.

Arvan, et sellest ei piisa, kui vanemad paluvad mõnda oma sõpra lapsele ristiemaks või ristiisaks. Vanema sõber ei pruugi olla lapse sõber. Tulevane ristivanem peab teadma, et see roll ei tähenda passiivset kõrvaltvaatamist. See ei tähenda ka teist äärmust - aktiivset sekkumist kellegi pereellu. Samas, kui ristivanemal on kohustused, on tal ka õigus huvi tunda ristilapse käekäigu vastu.

Ristivanemate ja -laste suhet tuleks aja jooksul süvendada, et see ei jääks poolikuks. See ei toimi automaatselt. Nagu kõikide inimsuhetega, tuleb sellega teadlikult tegeleda. Kui ristivanem ei näita initsiatiivi, siis kuidas saab tekkida vastastikune usaldus ja sõprus?

Et ristivanemad saaksid olla oma ristilaste sõbrad, peab nende vahel tekkima usaldus. See aga tekib omavahel suheldes ja võib nõuda üksjagu aega ning kannatlikku meelt. Kui ei suhelda, võib lähedus tekkimata jääda.

Minu ristivanemad olid minu kodukoha kombe järgi minu vanavanemad: isa ema ja ema isa. Sellise lahenduse miinus on muidugi see, et kaotasin mõlemad päris ammu. Õnneks kuulusid nad minu ellu, kui olin teismeline. Usaldasin neid siiralt.