«Ellujääja»: alguses tundsin, et surmaotsus on käes
21. detsember 2009, 21:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekodne Kanal 2 saade «Ellujääja» rääkis isast ja tütrest.
Tiina ja Aleksander kohtusid Tartus ja armusid esimesest silmapilgust. Nad tahtsid väga lapsi saada, kuid erinevatel asjaoludel ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Kui Tiina lapseootele jäi, kulges rasedus raskelt. Olid verejooksud ning kahtlustati, et laps võib olla Downi sündroomiga: «Öeldi, et pigem harjutage end mõttega, et saame haige lapse.» Edasised analüüsid näitasid siiski, et Downi sündroomi ei ole.
22. oktoobril 2002. aastal, kui maha oli sadanud esimene lumi, tekkis enneaegse lapse sündimise oht ning Tiina toimetati kiirabiga haiglasse. 1150-grammine Hiie-Helena sündis keisrilõikega 1. novembril 28. rasedusnädalal. Laps viidi kuvöösi haigla intensiivraviosakonda.
«Kogu aeg oli enda sees hirm, et kas jääb elama,» tunnistas Aleksander. Ainus, mida ta teha sai, oli pudeliga lapsele rinnapiima viia. «Tundsin end läbi linna jalutades pankuri või miljardärina, kelle kogu varandus on taskus,» meenutas Aleksander.
Arstid ütlesid, et ei saa pisitüdrukule lubada rohkem kui tund korraga. Last kimbutasid kõik enneaegsete beebide sümptomid ning iga uus päev tõi hullema diagnoosi kui teine.
Arstid soovitasid lapsele nime anda, sest see pidavat väge andma. Tüdruku nimeks sai Hiie-Helena - Hiie tähendab tammede väge ning Helena valgust. Aleksander rääkis oma tütrest ka internetis, mille järel palvetasid Hiie-Helena eest mitmed kirikutäied rahvast.
Hiie-Helena paranes täielikult ning vanemad tänavad selle eest nime väge, palve jõudu ja meditsiinilist ime.
Perekonna katsumused polnud aga möödas. «28. oktoobril 2006. aastal ärkasin hommikult selle peale, et abikaasa mu kõrval tegi imelikku häält ja vappus krampides,» rääkis Tiina. Haiglasse saabudes kahtlustati mehel ajakasvajat ning hiljem sai diagnoos kinnitust.
«Alguses oli ikka see tunne, et noh, nüüd ongi surmaotsus käes,» sõnas Aleksander. Tiina nägi, et abikaasa on enda ja elu vahele kriipsu tõmmanud ning püüdis teda veenda, et elu läheb edasi.
Aleksander mõistis varsti, et talle taheti teine võimalus anda ning püüdis mõistatada, mis on see sõnum, mida peaks sellest olukorrast õppima.
Aleksander otsustas tervendamiseks kasutada regilaule. Ta usub, et suudab edasi elada ja julgeb öelda, et on juba praegu terve, sest teeb kõike seda, mida armastab. Seda, kas on vaja kirurgilist sekkumist, näitab tulevik.