Anna Wildrose’i uus maailm ühendab hea ja halva

Anna Wildrose, kodanikunimega Pirkko Toiviainen on omapärases taieses kujutanud ka iseenda isiksuse arenemist. Foto: Ants Liigus

Pärnu uue kunsti muuseumis on avatud Soome iseõppinud kunstniku Anna Wildrose’i näitus “Metsiku roosi uus maailm”. Wildrose on Pärnus teist korda, seekord on peale taaskasutatud materjalidest maalide väljas kollaažid ja miniatuurid.

Kunstnik ütleb oma tööde kohta, et need on tehtud enamasti eimillestki, sobimatutest, käsitsi valmistatud, hinnalistest, kallitest, liigutavatest, katkistest ja kadumaläinud asjadest.

Naine kasutab tehnikana põhiliselt papjeemašeed ehk kliistri ja PVA-liimi seguga liidetud riiet, paberitükke ning kõikvõimalikke muid materjale.

Hea ja kurja valitseja maailm

Seekordsel näitusel kohtab külastaja ruumi eesosas algul külluslikes värvides, kullakarvaliste detailidega priiskavalt kaunistatud assamblaa˛e.

Wildrose on pöörastesse kompositsioonidesse ühte sobitanud tillukesi nukke ja mänguasju, pärlikeesid, võltskalliskive, sulgi, nipsasju – kõike mängulist ja rõõmsat.

Pilku püüavad “Tuhkatriinu kingad” – papagoikirevaks muudetud ja üleni ehitud jalavarjud, mille tegemisel on mitu vinti peale keeratud kõikide suurte ja väikeste tüdrukute edevuse- ja luksusejanule. Ühel seinal uhkeldavad habrastele traatkarkassidele paberist liimitud tillukesed printsessikleidid.

“Hea printsessi maailm,” kommenteeris kunstnik ning lisab ühes kompositsioonis imepisikest mängutoosi üles keerates, et eeskätt on see meenutus turvalisest, ilusaid mälestusi ja unistusi tulvil lapsepõlvemaailmast. “Siin on kõik see, mis teeb inimesed õnnelikuks: muinasjutud, rõõm, ilu, unistused.”

Saali teises osas valitseb vastandina heale printsessile kuri kuninganna ehk võõrasema, kelle valdustes maalidel ja muudel taiestel kohtab samuti pidulikkust, kulda, karda ja luksust, kuid hoopis tumedamates toonides ja pahaendelistes kooslustes.

Kuningannast tehtud portreed kannavad pealkirju “Kurjus”, “Ahnus”, “Kadedus”. Kunstnik on maali teemale vastavalt kasutanud taustadena münte, žetoone, lusikaid, pudelikorke, reklaame, ajaleheväljalõikeid ...

“Püüdsin välja tuua inimeste halvad küljed, mis igaühes on olemas, tihti meie enda teadmata,” selgitas Wildrose. “Ehitasin halbadele sõnadele kurjusest ja ahnusest ümber pildilise maailma. Nii ehitavad kõik inimesed iga päev üles enda maailma, igaüks paneb kokku oma senise elukogemuse, elutarkuse, olevikus kogetavad tunded. Me vahetame maske ja poose nagu teatris. Segan oma töödes kokku kõik need vastandlikud asjad: hea ja halva, töö ja lõbu, ilusa ja koleda, rõõmu ja kurbuse.”

Mure tuleviku pärast

Masendava kompositsioonina on Wildrose’i näitusel teos, kus porikarva hällis keset närtsinud lilli lebab kaitsetu moega imiknukk. Nii selles kui mitmes teises töös on näha ajaleheväljalõikeid uudistega poliitikutest, kliimamuutustest, õnnetustest.

Teoses “Halb linn” valutab kunstnik südant ülikommertseerunud maailma pärast: väike linnamakett on üle külvatud firmamärkide ja reklaamidega. “Tegin selle siis, kui tulin esimest korda Tallinna, nägin kõikjal Coca-Cola reklaame ja kohalikud rääkisid mulle, et siinset elu ja linnakeskkonna kujunemist määravad üsna suures osas äriinimesed, keda huvitab vaid omakasu,” põhjendas Wildrose.

Kunstnikule väga tähenduslik taies kujutab tema enda elu. Kompositsiooni aluseks olev klaaskuppel kujutab naise depressiooniperioodi, kui kogu maailm tundus olevat lähedal, kuid võimatu oli seda käega puudutada. Püramiidi otsas aga troonib kuldne kitseke, mis sümboliseerib tippujõudmist, kõigest liigsest ja suurest egost vabanemist.

Igas inimeses peitub looja

Iseõppijast kunstnik ütleb enda kohta, et suur osa tema loomingust tuleb lapsepõlvest. Soomes polnud tollal just rikas aeg ning väike Anna mängis põhiliselt liiva, kivide, puujuppide, klaasikildudega ja joonistas endale ohtralt pabernukke. Täiskasvanuna hakkas Wildrose huvi tundma rohelise liikumise vastu ja Emmause heategevusorganisatsioonis töötades alustas ta kasutatud asjadest kunsti tegemist.

Kunstnik töötas mõnda aega ka lasteaiakasvatajana, ta on õppinud kunstiteraapiat ja korraldab kõikjal, kuhu tema näitused rändavad, huvilistele töötube. Pärnu uue kunsti muuseumiski oli soovijatel võimalus eelmisel nädalal Wildrose’i juhendamisel käed kliistriseks teha ning paberit, riiet, pilte kunstiks sobitada.

“Selle tehnikaga saavad hakkama kõik – lastest puuetega inimesteni,” julgustas kunstnik osalejaid. “Rohkem tuleb mängida, luua südame ja käte, mitte peaga. Lastele on mängimine loomulik tegevus, aga ka täiskasvanud, kes panevad käe kliistri sisse, peaksid unustama kõik, mida nad arvavad kunstist teadvat. Iga inimene on sisimas looja.”