Kirbutsirkus büroos tasub vaatamist

Endla teatri lavastus "Tiramisu". Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Poolatar Joanna Owsianko kirjutas näidendi “Tiramisu” aastal 2004, inspireerituna oma painajalikest kogemustest eduka reklaamiagentuuri töötajana.

Enn Keerd lavastas selle aastal 2009 Pärnu Endlas ja meie, masu-eestlased, võime asjalikult küsida: mida uut me siis teatris näeme ja teada saame? Eelkõige vana head tõsiasja: õnnestub see, mis südamest tuleb. Igasugune konstrueeritus jätab külmaks ja/või läheb pankrotti.

Teema, mis söötis tiramisu ladusalt sisse poolakatele ning maitseb eestlastelegi, on võõrandumine. Owsianko meenutab ses mõttes Finlandia preemia laureaati Sofi Oksaneni, et läheb lugejatele peale sellega, kui kirjeldab inimeksistentsi trööstitut tulnukalaadsust.

Püüe tõlkida naist

Võõrandumine oma tegelikust olemusest ja õnne võimalikkusest põhjustab Oksaneni raamatuis foobiaid ning buliimiat, Owsianko kirjeldab enda näidendis valelikku robotnaiste komplekti. Nad on edukad ja justkui paigas. Kõigil on kõik nagu kõigil. Löövad valgete valedena esmaspäevahommikuti üksteise ees letti olematute orgasmide hõrgu kandikutäie.

Teatrivaataja kuuleb ridamisi kõigi seitsme daami taustast. Just põhiliselt kuuleb, sest ega siin näha midagi väga ole. Üsna kuuldemäng. Aga miks mitte?

Tubateatri tasases tehnikas pihitakse meile kui väljavalitutele, et edukas supernaine on tegelikult üksildane ja õnnetu, purunenud armastus võõrandas veetleva poissnaise külmaks vambiks.

Asjademaaniat põdev beib on frigiidne šopahoolik, sarmikas ja malbe spetsialist aga salakesi lesbi. Hipimeelne lapsnaine on ahistava isa omand, esoteeriline new age-näkk homo lummuses, sügavalt usklik neiu sobiks reklaamibüroo asemel pigem kloostrisse või tallu loomi kasvatama.

Võõrandumine kui sõnum liigutab. Nad kõik tahavad mere äärde, maale, haljale aasale. Nagu meie. Miks nad siis ei lähe? Mida nad kuhjuvad, lagunevad ja piinlevad seal Varssavis? Ei julge. Pole kombeks. Lihtsam on lasta linnal, massil ning alkoholil-narkootikumidel end joovastada ja elavalt matta. Toortõlkelises inglise keeles.

Mis puutub poolatari püüdesse naisi tõlkida – meile endile ja iseäranis meestele avameelselt näidata, kuidas pooside ja rollimängude all ja taga asjad tegelikult on, siis see paraku uus ei ole.

Ülle Lichtfeldt pihib seda Eesti publikule lavastuses “Mina, naine!”, Merle Palmiste arutleb “Kuidas taltsutada meest”, Oksanen on loetud ja meie omamaised rinnahoidjalangetajad vaetud. Seda enam, et finantskriis on meie rollimängud ära masunud, mis sa siin esined või võõrandud.

Nähtud etendusel oli superluks publik. Oli mitme sõpruskonna ja meesteklubi ühiskülastus. Seltskonnal oli juba isekeskis lõbus. Saal oli mänguline ja võtuline. Kui beib laval oma joodiksõpra kirus, lasi keegi härrastest saalis kuuldavale kaebliku röhatuse, ja see töötas päris vaimukalt.

Naised igale maitsele

Samal ajal ei läinud näitlejannad ülemängimise liimile. Ei piirdunud klišeedega. Olid huvitavamad ja mitmekihilisemad, kui tekst ja stambid eeldanuks. Silver Vahtre ja Ester Kasenurm on kujundanud sellised kostüümid, mis ei ahista Endla teatri äärmiselt tugevaid naisi mingite stereotüüpidega.

Kirbutsirkus reklaamibüroos, kus naised oma kaubamärkide mahakoorimisega muutuvad kohati oma võõrandunud meeleheitlikkuses suisa lasteaiaks, on huvitavam, kui algmaterjali põhjal karta võiks. Kaunid naised igale maitsele – sümbol ja kujund. Mis sa hing veel tahad? Tiramisut ehk?!

Kunstike ja lavastajaga koostöös on vormunud mõni eriti peen roll. Piret Laurimaa ei piirdu beibeparoodiaga, vaid kaevab tibikuvandi alt välja midagi palju olemuslikumat.

Karin Tammaru maalib leebe lesbi ega libastu rohmaka raudleedi lõksu. Ireen Kenniku kujutatud lõhutud poissnaine on sedasorti karakter, kellega tahaks juttu puhuda.

Ilmselt pole “Tiramisu” temaatika kõigile ära olnud. Ja julgustus: lahendus on siinsamas käeulatuses ning väärib igas võimalikus kastmes meeldetuletamist. Hoiatavad näited, innustav eeskuju – any dream will do!