Siram maalis üles kunstnike maja näitused

Sirami visioon Piret Looveeri näitusest. Foto: Alar Raudoja

Tuleva aasta 2. jaanuarini on avatud Sirami näitus “Pärnu kunstnike maja näitusteplaan 2009” sama maja galeriis.

Eksponeeritud on Sirami tööd, millel maalitud või joonistatud kõik kunstnike maja galeriis 2009. aastal toimunud näitused.

Külalisesineja on kontseptsiooni autor Hanno Soans, videoga “Laama” astub üles Jasper Zoova.

Näitusevaated läbi aastaringi

Kunstnike majas kunstniku ja kuraatorina töötav Siram ütleb enda kohta, et suur osa tema igapäevaelust kulgeb marsruudil kunstnike maja, Karusselli tänava toidupood ja kodu, mis asub samal sirgel. Nii Siramil kui enamikul ülejäänud kunstnikest, kes selles loomingulises majas liiguvad, on samas ateljee ja näitused, kunstnikke seovad töö-, isiklikud või sõbrasuhted, ideed ja koostööprojektid.

“Kui võõras inimene tuleb näitusele, vaatab ta seal välja pandud kunsti, mina paratamatult näen autoreid ja sedagi, mis on tööde taga,” tunnistas Siram. “Kõik see tekitab minus mingeid emotsioone, mida püüdsingi sel näitusel edasi anda.”

Kuigi galeriivaate motiiv kordub kõikidel piltidel, erinevad tööd nii koloriidilt kui tehnikalt: on korrektseid pliiatsijoonistusi, laia joonega värviküllaseid maale ja koguni üks viltpliiatsitega joonistatud töö. Pisut muutuv on maalidel kujutatud näituste vaatenurkki.

Autori sõnutsi on olemas selline kontseptuaalne kunst, kus kõik tööd tehakse väga sarnases tehnikas ja rutiinselt, näiteks on Tõnis Saadoja ajakaadritena, täpselt ühesuguses vormis maalinud jääkuubiku sulamist. “Võib-olla visuaalselt oleks selline lahendus parem olnud, aga ma ei viitsi ühte motiivi 100 korda teha, tahtsin asja natuke põnevamaks muuta,” väitis Siram. “Natuke lähtusin nende kunstnike tehnikatest või meeleoludest, mis näitustel valitsesid.”

Kõik maalid-joonistused on tehtud kohapeal, galeriisaalis istudes. Näitusemõte tuli eelmisel talvel. “Oli talv, metsa maalima minna oli külm ja tekkiski idee hoopis näitused üles maalida,” meenutas kunstnik ning lisas, et konkreetne näitusetähtaeg annab töölehakkamiseks hea tõuke, kuna inimene on loomult laisk. Vabakutseline kunstnik võib produtseerida kogu aeg, tööl käies ja muude asjadega tegeldes tuleb paratamatult leida aeg enese kokkuvõtmiseks.

Pärast näituse lõppu lubab Siram pildid panna hoiule lootuses, et see projekt sobib kunagi mõnele suuremale näitusele, mille teemaks kunstniku roll või galeriiruum.

Sirami väitel on samas majas kunstniku ja kuraatori rolli ühendada päris meeldiv: nii kui inspiratsioon tekib, saab oma ateljeesse maalima minna.

Kunstnik kahel toolil

“Eestis on nii vähe inimesi, et paratamatult iga posti otsa eraldi töötajaid ei jätku ja inimene peab istuma kahe tooli peal, nagu minagi seda teen,” muigas kunstnik. “Minu meelest ei maksa sellest end väga häirida lasta. Eesti väikeses kunstimaailmas on paljudel kunstimaailma positsioonidel üks ja sama inimene eri rollis: kunstiakadeemias, kultuurkapitalis, kunstihoones, muuseumides … Seda juhtub väga sageli. Ühest küljest on see sageli korruptiivse maiguga asi, teisalt paratamatu.”

Pärnu väikest kunstnike kogukonda peab Siram ühtsemaks kui näiteks konkurentsile orienteeritud Tallinnas. Pärnuski tulevat kunstiinimeste vahel ette intriige ja võimuvõitlust, kuid üldiselt hoitakse kokku, et ellu jääda ning seltskonda-keskkonda säilitada.