Sõnajalgade super-show: Nokia kontserdimajast tantsides taevasse

Siiri-Viivi Sõnajalad Foto: Helin Loik

Eesti armastatuim ja vihatuim ansambel oli saali seaduspäraselt täis toonud.

Fenomenaalne saavutus ateistlikus Eestis vaimulikku muusikat esitava ansambli poolt. Iseasi muidugi, mis motiividel keegi sinna saali sattunud oli. Lisaks nn lihtsatele inimestele ning kristlastele võis publiku seas näha ohtralt noori isemõtlejaid, kes olid tulnud kentsakal kujul esitatava kristliku sõnumi üle peent (ja mitte nii peent) nalja viskama. Viimaste seas torkas silma kummalise türbi ning palestiina pearätikuga ehitud KesKusi peatoimetaja Juku Kalle Raid, kelle saatjaskonda kuulus ka pigimütsiga(?) noorsand.

Muusika ise erilisi üllatusi ei toonud. Kontsert algas paatoslikul häälel loetud Oscar Wilde'i looga ööbikust ja roosist. Loost tekkinud harda ja mõtiskleva meeleollu purustasid aga kärina, mürina ja valgussähvatuste (sh elav tuli) saatel lavale sööstnud Sõnajalad. Kui kunagi sai Eesti Ekspressist loetud, et antud etenduse ettevalmistamisel oli kasutatud professionaalset koreograafi jms siis järgnev show sellist muljet küll ei jätnud. Pigem oli tegu siira naivismi ja hingestatud amatöörluse apoteoosiga.

Kui muusikalisest küljest meenusid antud esitust kuulates sellised ajaloolised figuurid nagu Baccara, Abba ja Tatu jms ning muusikaliselt jäi täiusest ikka väga palju puudu, siis ehk just Sõnajalgade betooniläbistav naivism ja teemanttugev optimism on need magnetid, millega nad oma fännid endi külge kinnistanud on.

Antud kontserdist aga jäävad paraku kõrvu äkilised ja põrutavad kitarri-, sündi- ja trummikäigud, mis eestlast tema talvisest letargiast lahti püüdsid põrutada. Lauljate hõbehääled sumbusid ülevõimendatud instrumentaaltausta ning tihti oli ainukeseks arusaadavaks sõnaks «Jeesus», mida õnneks ei tulnudki ette nii vähe. Õnneks võisid kõik kokkutulnud kontserdielamust kodus või autos värskendada kuulates igale piletiostjale kingitud heliplaati. Plaadil olid laul ja vokaal palju paremas tasakaalus ning paremini tuli välja ka nendes sisalduv sõnum.

Kokkuvõttes võib öelda, et Sõnajalgade teflonoptimism ning hingesööbiv naivisim sobisid suurepäraselt värskendama meie seagripist ja masust puretud jõuluaega ning nende ridade autor väljus kontserdisaalist hea tujuga. Mida soovib ka kõigile lugejatele.