/nginx/o/2009/12/07/278857t1he36d.jpg)
Kanal 2 saatesarja «Ellujääja» teine osa rääkis Eesti tuntuimast triatlonistist Ain-Alar Juhansonist, kelle elu muutus 1994. aasta 28. septembri öösel.
«Ellujääja»: see öö õpetas rohkem kui terve elu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
17-aastane Ain-Alar oli koos sõpradega teel oma esimesele välisvõistlusele, kui parvlaev Estonia uppus, viies endaga merepõhja kaasa ka noormehe treeningkaaslased. «Kogu see öö on õpetanud rohkem kui terve elu,» tunnistas ta.
Ain-Alar oli sõpradega kaheses kajutis kõige alumisel tekil, kui ärkas suure raksatuse peale.
«Laev vajus kreeni ja kui nägin, kuidas koridoriseinte vahelt nirises vett, tundus, et midagi võis olla viltu,» kirjeldas ta. Üles jõudes oli laev juba nii kreenis, et seinad muutusid põrandaks. «Nägin üht öösärgis noort neidu, kes seisis poe klaasseintel. Ta vajus läbi klaasi,» sõnas Ain-Alar. «See jätab sügava jälje, kui noored silmad näevad inimesi suremas. Kõik jääb elu lõpuni meelde ja lihtsalt õpid sellega elama.»
Sõbra Antiga jõudis ta välistekile, kus tekkis esimest korda hirm - üle oli vaja saada reelingust, millega ta oma jõududega hakkama poleks saanud: «Anti oli seal kõrval ja aitas mind üles.»
Vette otsustasid nad hüpata koos. Ain-Alar mäletas isa loetud seiklusjuttudest, et laevast tuleb eemale ujuda, muidu tõmbab veekeeris sind koos laevaga põhja. «Leidsime endale valge puust kapi, ronisime peale ja puhkasime natuke. Nägime, et laeva ots oli püsti tõusmas ja laev täielikult uppumas,» kirjeldas Ain-Alar. «Nägime lähedalasuvat päästeparve ja küsisime, kas võime peale tulla.»
Kui valgemaks läks, hakkasid nad kuulma päästekoptereid.
«Teadmine, et meie kaaslased hukkusid, jõudis kohale kaks päeva hiljem, kui leiti surnukehad,» meenutas ta.
Ain-Alari elu veeres pärast katastroofi kuristiku suunas. Ta jõi kaks aastat viina ning aasta pärast laevahukku sai tema ema tööõnnetuses surma. Ain-Alarit kohutas, et ei tundud kallist ema mattes seda, mida oleks pidanud.
Pärast kaheaastast joomist leidis noormees, et ei saa raisata võimalust elus olla. Ta otsustas triatloni populaarseks teha.
«Olen püüdnud teha inimesi enda ümber õnnelikumaks,» sõnas Ain-Alar, kes mõistis, et elus kõige olulisemad on lähedased inimesed. «Ideaalne maailm on see, kui inimesed naeratavad.»