/nginx/o/2009/12/14/282024t1h0221.jpg)
Täna ja homme näevad huvilised Viljandi raamatukogu linnagaleriis Iraagis teeninud sõdurite fotonäitust «SIERRA-TANGO-OSCAR-NOVEMBER-ECHO: kutsung Iraagist.»
Linnagaleriis saab näha Iraagis sõdinute pilte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Operatsioonil «Iraagi vabadus» jäädvustatud ja fotodena näitusele pandud hetked annavad võimaluse saada osa Eesti sõdurite nähtust ja kogetust: igapäevateenistusest, milles tuleb trotsida lahingutegevuse riske ning taluda põrgukuumust ja pakitsevat koduigatsust.
Väljapanek on pühendatud langenud nooremseersandile Andres Nuiamäele ja vanemveeblile Arre Illenzeerile, samuti kõigile teistele Iraagis Eesti julgeoleku eest võidelnud kaitseväelastele ja neid kodus oodanud lähedastele.
Rändnäitusel on 35suures formaadis väljatrükitud fotot. Need moodustavad läbilõike aastatest 2003-2008 ning annavad ülevaate toonasest keerulisest olukorrast, kus Eesti kaitseväelased teenisid.
Eesti jalaväerühm paiknes Bagdadis ja hiljem Iraagi pealinnast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvas Taji sõjaväebaasis.
Viljandimaalt pärit kaitseväelastest on pildid välja pannud Meelis Tali, Kaarel Soots ja Viljar Kütt, kes teenisid ESTPLA-16 koosseisus.
Praegu Ameerika Ühendriikide saatkonna turvamehena töötav Kaarel Soots ütles, et kui pilk tabab missioonil midagi ilusat, saab seda kaasas oleva või soomukist toodud fotoaparaadiga jäädvustada.
«Kord nägin kopterit päikeseloojangu taustal saja meetri kaugusel mööda lendamas,» kirjeldas Soots üht olukorda.
Praegu päästjana töötav Viljar Kütt ütles, et pildistada saab missioonil igas olukorras, kui käed ja jalad on vabad ning silma jääb midagi erilist. «Pildistasin näiteks oma varju - see oli täisvarustuses sõduri kujutis,» meenutas Kütt üht jäädvustust.
Mõlemad mehed ütlesid, et ajal, mil nemad Iraagis viibisid, oli sõda selles faasis, kus ohtlikke olukordi tuli harva ette. Viljar Kütt oli ohuga siiski lausa pidevalt silmitsi, sest temal tuli otsida metallidetektoriga lõhkekehi ja neid polnud sugugi vähe. «Iraaki minnes tundsin ärevust, sest kõik oli tundmatu ja tundus, et väljaspool laagrit on igal pool mürsud,» meenutas Kütt. «Koduski võttis taastumine aega: autoga sõites jälgisin alateadlikult teeääri.»
Kaarel Soots ütles, et ei saanud naastes veel lennujaamaski aru, et missioon on läbi - see tunne tuli õhtul kodus voodis, kui ta end lõdvaks laskis. Mõlemad mehed arvasid, et lähevad taas Eesti kaitseväe välismissioonidele.
Näituse pealkiri «STONE» on raadiokutsung, mida kasutas Eesti kergejalaväerühm ESTPLA Iraagis operatsioonidel. Selle hüüdnime andisid ameeriklased Iraagi esimesele Eesti jalaväerühmale ESTPLA-7, mida juhtis toonane kapten Eero Kinnunen.
Stone ei olnud pelgalt Estonia lühend, vaid tähendas, et Eesti sõdurid täitsid lahinguülesanded kaljukindlalt, külmavereliselt ja põhjalikult, liigsete emotsioonideta. Ameeriklased ei suutnud uskuda, et ESTPLA on tavaline Eesti jalaväerühm, vaid pidasid neid eriüksuseks.