«Sind otsides» viis Irina Tadžikistani

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Sind otsides" Irina
"Sind otsides" Irina Foto: Teet Konksi

Laupäevases «Sind otsides» saates kohtus pärast kahte aastakümmet isaga  33-aastane Irina, kes on isa ja sünnimaa poolest tadžikk.

Saate meeskond leidis eksootilise välimusega kaunitari isa Dušanbest kümnetunnise autosõidu kauguselt, Honobadi nimelisest külakesest.

Irina lahkus Tadžikistanist 29 aasta eest, sest tema ema sõnul ei suutnud isa vanemad leppida vene rahvusest miniaga. Kuid praegugi, ligi kolmkümmend aastat hiljem on isa teema Irina jaoks nii hell, et ilma pisarateta ei suuda ta sellest rääkida.

Oma sünnimaast mäletas Irina vaid üksikuid detaile. «Mäletan kooli, lasteaeda, poodi, seda et sihvkasid oli hästi palju maas, soe oli. Kõik käisid rahvuslikes riietes,» meenutas Irina.

Viimane isa ja tütre kohtumine toimus 19 aastat tagasi Eestis. «Mäletan, et olin kogu aeg isa kõrval ega tahtnud teda eemale lasta,» meenutas Irina. «Hea meel oli isa näha. Valus oli kui ta ära läks.»

Hoolimata vahemaast olid isa ja tütar pidevas kirjavahetuses kuni ühel hetkel kirjad enam ei tulnud. «Ta lihtsalt katkestas. Ma ei tea, miks,» oli Irina nõutu.

Irina isa Ruzi sõnul oli sõda see põhjus, miks ta ühel hetkel enam Eestisse ei tulnud ning miks kirjad tütrele vastuseta jäid. «Siin sõdisid kõik kõigiga,» räägib mees, kes enne kohtumist ei teadnud  tütre saatusest midagi.

Pärast impeeriumi lagunemist puhkes Tadžikistanis tõesti verine kodusõda, mis paiskas niigi vaese maa veel sügavamasse viletsusse. Tänagi peab 70 protsenti kohalikest ajama läbi vähem kui 20 krooniga päevas. Tagasihoidlikes tingimustes pidi hakkama saama ka Ruzi, kes oleks enda sõnul tahtnud käia Irinat vaatamas vähemalt kord aastas. «Aga see ei olnud võimalik.»

Vahur ja Irina sõitsid koos kaameramehega naise sünnilinna Isfarasse. Seal leidsid nad üles lasteaia, kus Irina kunagi käis ning millest on tal säilinud hägusad mälestused. Lasteaia kõrval asus Irina kodumaja. Nende kunagine korter oli tühi ja mahajäetud. Kohalikud juhatasid aga Irina ja Vahuri Isfarast kümmekond kilomeetrit eemal asuvasse Honobadi külla, kuhu 53 aastat muusikakooli direktori ametit pidanud mees oli kolinud.

74-aastane Ruzi Nassõrov oli vahepeal uuesti abiellunud ning kasvatab nüüd rõõmsasti koos 33-aastase Guliga naise kolme last eelmisest abielust. Lisaks, Irinale üllatuseks, oli saatus talle kinkinud ka tänaseks 4-aastase poja, Irina väikevenna.

Vaadates Irina pöördumist arvutist ei suutnud vana mees pisaraid tagasi hoida ning tunnistas, et 19 aastat ilma tütart nägemata on liiga, liiga palju.

Emotsionaalne taaskohtumine toimus isa kodumaja ukse ees loojuva päikese kiirtes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles