Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
/nginx/o/2009/12/08/279317t1h774a.jpg)
Maitsva rosolje tegemine on paras kunsttükk. Võib võtta küll keedetud peedid, porgandid, kartulid ja munad ning heeringafilee, hapukurgid ja killu seapraadigi, selle kõik hoole ja armastusega kokku segada, hapukoorega üle valada, sinepi ja suhkruga maitsestada, aga ikka häbisse jääda.
Sest keegi kuulutab veel enne hüva roa maitsmist, et ei võta seda segaputru suu sissegi: tema vanaema ei pannud ealeski rosoljesse hapukurki. Ja üldse: mõistlik inimene pruugib alati ainult seda salatit, mis on valmistatud majoneesiga.
Teised, vastupidi, kõht rosoljest punnis, limpsiksid veel salatikausigi ära.
Sama lugu on jutuks plaadiga. Kõik on nagu paigas, lugusid on mitmele maitsele, aga vaevalt see valik tantsulugusid kõiki hulluks ajab.
Kuid üksjagu kuulamist on plaat siiski väärt. Eks kehti muusikaski argielus korduvalt tõestamist leidnud tõik, et üks nuumab pilku tütart nautides, teisel viib neiu ema mõistuse peast.