/nginx/o/2009/12/07/278456t1hfcfd.jpg)
"2012"
Osades: John Cusack, Amanda Peet, Oliver Platt, Danny Glover, Johann Urb
Lavastanud: Roland Emmerich
2 tundi 37 minutit
Hinnang: nõrk
Mai kinos 10. detsembrini kl 18 ja 21 ning 11.-17. detsembrini kl 18.
Jälle üks maailmalõpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmalõpp on kinolinal aset leidnud tõenäoliselt juba lugematu hulkl kordi. Küll on see saabunud hiiglaslike komeetide ja tohutute asteroidide kaasabil, purustavate maavärinate ja hiiglaslike vulkaanipursete kujul, kõikehõlmavate üleujutuste ja pidurdamatute tulvavete näol.
Juhul või kahel on külalised kosmosestki meie koduplaneedi hävitamise juures käe valgeks teinud, rääkimata siis veel Jumala vihast ja inimlikust lollusest tuumasõja läbi. Variante ja variatsioone on kindlasti rohkem, kui eelpool üles sai loetud.
Saksa päritolu Ameerika režissöör Roland Emmerich on oma pika karjääri jooksul suurele ekraanile toonud üsna mitu võimaliku viimsepäeva üle spekuleerivat linateost, alates tulnukate rünnakust „Iseseisvuspäevas" ja lõpetades ootamatu jääajaga filmis „Päev pärast homset".
Tema viimane film, äsja meie kinodesse jõudnud „2012" peaks eelpool mainitutele pika puuga ära tegema ja seda igas mõttes. Vähemalt on selles kindel lavastaja ise.
Väidetavalt põhineb linateos iidsel maajade ennustusel, mille kohaselt saabub maailmalõpp aastal 2012, kui päikesesüsteemi kõik kaheksa planeeti reastuvad ühele joonele. Samal ajal tõuseb päikese aktiivsus hüppeliselt ja meie koduplaneeti tabab meeletute looduskatastroofide kaskaad. Maakoor läheb keema, veetase ookeanides tõuseb järsult ja mandrid asuvad ümber paigutuma.
Kuigi esmapilgul võib see teooria jätta keskmisest viimistletuma mulje, ei maksaks seda siiski päris tõena võtta. Kogu pseudoteaduslik tekst, mis vaatajatele faktide pähe serveeritakse, on mõeldud ainult raamiks.
See annab filmi tegijatele vabad käed korraldada vaatemäng, mille sarnast pole keegi varem näinud, ja tuleb tunnistada, et vähemalt selle ülesandega saavad nad suurepäraselt hakkama. Ülejäänuga eriti mitte.
Triviaalne süžee, jõuetud näitlejatööd, mis mattuvad lõputute eriefektide alla ja ülepingutatud amerikanism moodustavad kompoti, mis ei tundu just eriti hõrk.
Korra ju vaadata võib, natuke meelt isegi lahutab, kuid tõenäoliselt oleks kodus „Discovery Channelit" tarbida odavam ja harivam. Pääseb halvast dialoogist ja eriefektid on ka reaalsemad.
Kodumaisele publikule on võib-olla huvitav teada, et linateoses teeb kaasa ka üks eestlane, tuntud laulja Tarmo Urbi poeg Johann, kuid suures plaanis ei tähenda see midagi. Film paremaks ega halvemaks sellest ei muutu.