Indrek Luukas, omal tagasihoidlikul moel isa jälgedes

Koos ema Margot Luukasega: Tänavuse missioonipreemia miljon krooni said vanalinna hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen ja Sihtasutus Metsaülikool. Varasematel aastatel on preemia pälvinud Eesti Kunstiakadeemia professor David Vseviov ja Tallinna Lastehaigla Toetusfond.

FOTO: Peeter Langovits

Indrek Luukas (41) teab, mis tunne on saada üleöö väga rikkaks. Sellest tõsiasjast hoolimata pole suur raha teda rikkunud ega muutnud. Ta on jäänud endiselt tagasihoidlikuks inimeseks, kes oma tegemistest palju ei räägi. Arter sai rikka pärijaga jutule.

Tänavu 7. oktoobril saanuks üks taasiseseisvunud Eesti nimekamaid ettevõtjaid Aadu Luukas 70-aastaseks. 67-aastaselt surnud suurärimees väljendas oma 65. sünnipäeval soovi luua fond missiooniga toetada eestlasi.



Ootamatu lõplik lahkumine saabus enne, kui väärt idee teoks sai. Pärast Aadu Luukase surma ja poole miljardi krooni suuruse päranduse vastuvõtmist lõi tema poeg Indrek isa mälestust au sees hoides fondi, mis andis tänavu juba kolmandat aastat välja miljonikroonise missioonipreemia.



Aadu Luukasega näojoonte poolest sarnane Indrek on loomult tagasihoidlik ega soostu naljalt rääkima eraelu teemadel.



Samas ei jäta ta välja ütlemata seisukohti Eesti majanduses toimuva (või mittetoimuva) asjus. On sel mehel marssalikepike põues? Kas kuuleme teda tulevikus rohkem ühiskonnas kaasa rääkimas? Lugege ja mõelge kaasa.



Annate isa fondi kaudu juba kolmandat aastat välja miljon krooni. Kui palju teilt isiklikult iga päev raha küsitakse?


Mingil määral ikka küsitakse, aga mitte massiliselt. Seda tuleb ette.


Vaatan need küsimised läbi. Eelistan isiklikku toetustegevust fondide kaudu. Olen ka Dharma fondi (Urmas Sõõrumaa loodud heategevusfond – I. T.) nõukogu liige ja mul on seal allfond, mis tegeleb puuetega laste laagrite rahastamisega. Mõistetavalt ei jaksa ju kõiki abipalujaid toetada.



Aadu Luukas muretses oma eluajal väga ühiskonna pärast, ta oli ka ühiskondliku leppe mõtte algataja.Teie olete siinsetest asjadest rohkem eemal? Elate Hispaanias?


Ma elan Eestis. Jälgin meedia vahendusel iga päev huviga, mis siin toimub. Pean end Eesti eluga väga hästi kursis olevaks inimeseks.



On teil vahel tahtmine kaasa rääkida-mõelda — nii nagu oli teie isal?


Praegu ei ole sellist ambitsiooni. Aga see võib tulla.


Minu sekkumine Eesti ellu positiivses võtmes on missioonipreemia väljaandmine. Kui kaasarääkimise all mõelda poliitiliste debattide korraldamist või üleskutseid stiilis «Teeme ära!», siis jah, sellisel kujul kindlasti mitte. Ühessegi parteisse ma ei kuulu. Minu sekkumine toimub vaiksel, tagasihoidlikul moel.



Aga see võib tulevikus muutuda?


Vabalt jah.



Aadu Luukase sihtasutus sai läinud aastal väärtpaberiturgudelt 3,9 miljonit kahjumit. Nii edasi minnes võib fondi raha sootuks kaduda. On teil Swedbanki Varahaldusele etteheiteid?


Väärtpaberiturud langesid nii või teisiti. Kaotasid kõik, kes osalesid. Loomulikult võinuks fondis oleva raha deposiiti panna. Ja äkilist strateegiat valides oleks võinud kaotada veel rohkem. Praegused märgid aktsiaturgudel USAs ja Aasias näitavad tõusu. Tulen just pangast ja olen lootusrikas, et kaotus, mis fondile osaks sai, on võimalik mingi perioodi jooksul tagasi teenida.



Etteheiteid mul panga inimestele ei ole.


Teid tundvate inimeste sõnul olete väga kaalutlev, liigselt ei riski.


Alati tuleb enne mõelda, kui teha. Kui rääkida ärist, siis tuleb enne väga põhjalikult läbi kaaluda, kui hakata raha investeerima.



Millega te praegu tegelete?


Minu tegevuse ühisnimetaja on investeeringud. Mul on eri projekte, nii Eestis kui ka välismaal.



Teil on huvitav hariduskäik. Olete lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja saanud samas ülikoolis ärijuhtimise magistrikraadi. Kuidas need kaks valdkonda omavahel kokku sobivad?


Miks ei peaks sobima? Aga sedasama küsis minu käest ka majandusteaduskonna dekaan, kui paberid sisse viisin. Inimesed tunnevad neid valdkondi vähe. Siin ei ole minu jaoks mingit konflikti. Ma ei oska öelda, millest selline eelarvamus.



Eelarvamus on, et ausat äri pole olemas ja iga ärimees tahaks oma konkurendil naha üle kõrvade tõmmata. Usk, see on aga midagi püha ja puhast.


See on ülilihtsustatud lähenemine. Ma ei usu, et äris saab olla naha üle kõrvade tõmbamist. Selline inimene äris kaua vastu ei pea. Need haridused, usk ja majandus, pigem täiendavad teineteist.



Miks valisite usu? Oli see perekonna soov?


See oli minu enda valik. Olen pärit kristlikust perekonnast ja kristlane. Olen kõik oma valikud elus ise teinud.



Mida olete oma isalt kõige rohkem õppinud?


Mingil perioodil õnnestus mul isaga koos töötada, juhtisin üht ettevõtet, kus ta oli aktsionär. Õppisin temalt äriajamise stiili. Ta oli väga korrektne ja konkreetne inimene. Sõnapidamist kahtlemata. Üsna palju positiivset olen õppinud.



Kas suur raha on teid ka rikkunud?


Ma arvan, et ei ole. Mu sõbrad arvavad, et ei ole. Olen hoiakutelt jäänud selliseks, nagu olin viisteist aastat tagasi.



Mis on teile elus tähtis?

Ma arvan, et samad asjad, mis kõikidele inimestele, ma ei oska midagi erilist välja tuua.


Paljudele on tähtis saada rikkaks, olla keegi, saada pildile.


Pildile saada ma küll ei taha. See ei anna inimesele midagi juurde.



Kas üks miljon on teie jaoks suur raha?


Oleneb, mida sellega ette võtta. Kui tahad alustada suuremastaabilist äriprojekti, siis on see kahtlemata väike raha. Kui tahad parandada elukvaliteeti või minna reisile, siis väga suur. Eriti praeguses majandusseisus, kus kõik raha loevad.



Olete üldse viimase 15 aasta jooksul rahapuudust kogenud?


Olen küll.



Kelleks end rohkem peate, kulutajaks või kokkuhoidjaks?


Keegi on kunagi väga tabavalt öelnud, et rikas on inimene, kes elab alla oma võimete. Kulud ei tohiks ületada tulusid. Pigem olen teel sinna, et enne jääb üle, kui tuleb puudu. Päeva lõpuks peaksin ikka plussis olema.



On teil elus seetõttu, et päeva lõpuks plussis olla, midagi saamata jäänud?


Ma ei ütleks. Mul ei ole mingeid soove, mida hirmsasti täita tahaksin, aga ei saa. Kunagi, kui Hansapank tuli EGO-kaardiga, mõtlesin, et milline idioot hakkab seda kaarti kasutama. Peagi selgus, et see on panga kõige populaarsem toode. Sama on SMS-laenudega. See on mitmepoolne mäng – pangad on kergelt laenu andes õhutanud tarbimist. Samas peab inimene ise mõtlema, mida ta tarbib, miks ja milleks.



Me tuleme totalitaarsest riigist, kus pidime vorstisabas seisma. Kui teha elukvaliteedis nii järsk hüpe, siis võib see tuua tagajärgi. Näeme praegu liisingufirmadelt ära võetud autosid, tõenäoliselt hakkab rohkem tulema eraisiku pankrotte. See on kahtlemata õnnetu saatus paljudele, aga see on tagajärg, kui tarbitakse rohkem, kui suudetakse teenida, kui isiklik jooksevkonto on defitsiidis.



Samas oli praegune tagasiminek  vajalik, et jõuda väärtusteni — mis on elus tõeliselt oluline?


Ma ei tea, kas inimesed hakkavad nendeni jõudma. Tõenäoliselt paljud on selleks sunnitud. Ma ei taha öelda, et ükski õnnetus on kellegi elus vajalik selleks, et midagi positiivset sünniks. Kui sul kodu käest ära võetakse, on sellest õppetunnist siis kasu? Kui ei ole enam autot, millega tööle sõita, keda see õnnelikumaks teeb? Tegelikult on ju paljudel tegemist pikaajaliste investeeringutega, mida lühivormis ei lahenda. See kriis on kindlasti teinud korrektuure, tahaks loota, et need tulevad kasuks.



Kuidas majanduskriisis kannatanud inimesi lohutada?


Raske on sellises olukorras midagi öelda. Kõlab külmalt või võltsilt: olge järgmine kord targemad. Saan aru, et see on kõnealuses olukorras väga valesti öeldud.



Samas on käibel ütlus, et ärimees, kes pole pankrotti läbi teinud, polegi õige ärimees.


See on täiesti mõttetu fraas. Pankrotiprotsess, kui sa sellest eluga välja tuled, õpetab ja teeb tugevamaks, aga mis hinnaga?



Mis ei tapa, teeb tugevamaks – jah, aga mis efekti see inimese psüühikale ja elule jätab? Kas või meditsiinilises mõttes. Ma ei jaga absoluutselt seda seisukohta. Pankrot on tõesti äri üks osa, aga võtta seda ultimatiivselt? On väga palju neid õigeid ärimehi, kes ei ole pankrotti läbi elanud.



On teil elus ja äris eeskujusid?


Isa omal ajal oli. Mul ei ole autoriteete ega eeskujusid, et järgiks pimesi, mida nad teevad. Kahtlemata on inimesi, kelle arvamus loeb, keda kuulata, kellelt õppida.


Usun äris rohkem meeskonnatöösse kui autoritaarsesse juhtimisse, kuigi vahel on ka seda vaja.



Kuidas stressi maandate?


Lähen trenni. Köidavad igasugused võitlusstiilid, kickboxing ja muu säärane.



Suhteliselt agressiivsed alad?


Kusjuures ei ole. Mul on olnud elus kaks luumurdu ja mõlemad seoses korvpalliga. Võitluskunstitreeningutel mõeldakse rohkem partneri peale, üksteisest lugupidamine kuulub selle spordiala harrastamise juurde. Käin ka jõusaalis ja jooksen.



Teil on olemas elamine Hispaanias Marbellas?


On küll, jah.



Meedia andmetel kuulub teile ka Eesti  suurim merejaht nimega Swan.


Laevastikuregistris on see suuruselt kolmas jaht.



Olete korra sattunud kõmupressi luubi alla, tulles Kroonika seksikate peole koos kohtunik Merle Partsiga.


No ja siis, et tulin? Ma arvan, et kõmupress tegi täiesti valesid järeldusi. Oleme perekonnatuttavad, käime pereti läbi, midagi rohkemat ei maksa siit otsida.



Mingi väike edevusepisik on teis ikka sees, kui vabatahtlikult kõmupressi lõugade vahele sööstsite?


See oli kogemus. Ma polnud kunagi sellises kohas olnud, mõtlesin, et vaatan, mis tuleb. Käisin nii-öelda eksperimendi korras. Aga praegu ei viitsi ma selle peale isegi mõelda.



Mis on teie lemmikraamat? Piibel?


Mul ei ole lemmikraamatut. Piiblit olen küll lugenud mitu korda otsast lõpuni, aga ma ei saaks öelda, et see on mu lemmikraamat. Kõikidele küsimustele ei leidu vastuseid üheski raamatus. See oleks täiesti absurdne, kui leiduks. Piiblist ei leia näiteks vastuseid, kuidas Indo-Hiinas äri teha. Piibliaja ja tänapäeva eetika ning maailmavaade on täiesti erinevad.



Mis teid veel huvitab peale spordi ja lugemise?


Reisimine. Muusika.



Millal viimati kitarri vutlarist välja võtsite ja mängisite?


Eile. Ma ei pea ennast mingisuguseks virtuoosiks, niisama sõrmitsen oma lõbuks.



On mõni paik maailmas, kus tahaksite kindlasti ära käia?


Kunagi võiks sõita Antarktikasse, Polüneesiasse. Võiks ka Falklandi või Fääri saartel ära käia. Euroopas on kaks riiki, kus ma pole veel olnud, need võiks ära vaadata – Armeenia ja Andorra. Paljudes riikides olen käinud äriga seoses.  Näiteks Serbias ja Horvaatias. Ükskord pidin äärepealt hakkama Makedooniasse väetisetehast ehitama. Aga arvud ei olnud nii produktiivsed, et sel olnuks mõtet.



Otsite uusi investeerimisvõimalusi?


Tulin kolm nädalat tagasi Shanghaist. Vaatasin selle pilguga ringi, mis seal teha annaks.  Äri ajada on seal keeruline, turule sisenemise barjäär kõrge. Samas potentsiaali on tohutult.


Teine koht, kust nüüd nädalavahetusel tulin, on India. Käin avatud silmadega ringi.



Eesti on investoritele mõttetu paik?


No kui nüüd kivi Eesti  kapsaaeda visata, siis on ikka väga pessimistlik foon meie majanduskliimast.



Vaatasin sedasama Makedooniat, lugesin lennukis Newsweeki ja Economisti – seal tagakülgedel riik reklaamib ennast.



Tulge, investeerige, teeme teile maksusoodustusi! Kohapeal vaatasin, inimesed poevad või nahast välja, et tuleksime ja seal midagi teeksime. Eestis kohtab sellist suhtumist haruharva. Me ei mõtle sellele, milliseid soodustusi saaksime teha, et raha sisse voolaks.



Meil ei ole mingisugust majanduse arengukava, ei ole prioriteete. Elame rikkaima riigi kõrval tooraine poolest. Valitsus ütleb kergekäeliselt, et transiit polegi Eestile oluline. Mingil päeval öeldakse, et meil pole ehitust vaja. Suhtumine loob halva fooni.



Samas  on ettevõtjad need, kes toovad raha sisse. Majandusminister ütleb ettevõtjatele, et aeg on tööle hakata. Aga mis tingimused on selleks loodud? Reaalseid samme majanduskliima parandamiseks ju ei ole. Peaminister on vägagi hea näide – kriisi saabudes teatas ta, et kriisi ei tule.



Läks kaduma mitu kuud, selle asemel et midagi teha, et kriis poleks Eestit nii valusalt löönud. Võib-olla oleks maandumine olnud pehmem. Lohutada end sellega, et Lätis on hullem, on täiesti jabur.



Väga mitmed Eesti ettevõtjad vaatavad väljapoole…


Riik peab olema aktiivsem ettevõtluse soodustamisel. Et siia tuleks väliskapitali sisse. See on võtmesõna, mis loob rahvuslikku rikkust. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on minu meelest täiesti mõttetu asutus, toetatakse inimeste messile sõitmise kulusid. Samas võiks anda selle raha mõnele ettevõttele, kes midagi toodab, kel on vaja uut tööpinki.



Riik võiks toetada tööpingi ostu, jätta selle kas või enda bilanssi viieks-kümneks aastaks ja võõrandada hiljem. Ettevõtja parandaks oma konkurentsivõimet moodsa tehnoloogia abil.


EAS sööb rohkem raha ära, kui ta ise väärt on.



Seal on mingi 300 inimest tööl, kes jagavad Euroopa raha. Minu sõnum on täna, et riik võiks mõelda, kuidas toetada ja parandada jõuliselt ettevõtluskliimat. Jah, väga paljud Eesti ettevõtted vaatavad väljapoole.



Teid häirib praegune valitsuse ja meedia suhtumine ettevõtjatesse?


Mida me ajakirjanduses ettevõtjate kohta loeme – ostis omale uue auto, elab nii või teisiti... Samas, kui paljud mõtlevad, et see tuli raske tööga? Ettevõtjad annavad paljudele tööd ja leiba. Kunagi üritasime võtta endale tööle projektijuhti, pakkusime 25 000 kätte. Tulid noored naisterahvad, kes tegelikult ei olnud väga kompetentsed sel alal. Nende sõnum oli, et neil on veel terve nimekiri pakkumisi.



Praegu töötaja enam niimoodi tööandjasse ei suhtu. Ollakse nõus palgakärbete ja ületundidega. Tööjõuturul on olukord tööandja poolelt vaadatuna vähe parem. Võib-olla oleks tõesti vaja teha mõningaid ebapopulaarseid otsuseid, et asjad hakkaksid toimima?



Olete 41, haritud ja edukas, kas olete ka pärija peale mõelnud?


See on liiga isiklik küsimus. Loomulikult olen.



CV Indrek Luukas


Sündinud 6. märtsil 1968


Tallinnas


1986  Tallinna 49. keskkool


(Arte gümnaasium)


1997 Tartu Ülikooli


usuteaduskond


1999 Tartu Ülikooli usuteaduse ja 2006 ärijuhtimise magister


Töötanud mehaanikuna ja


ehitajana eri firmades


1999–2001 Hansa Liisingu


tütarettevõtte BRC mänedžer


2001–2009 Transiidikeskuse juhatuse esimees


Alates 2006 isa firma


A. Luukas juht ja omanik


Üks firma Boats & Planes


omanikest ja nõukogu liige


Urmas Sõõrumaa asutatud heategevusliku sihtasutuse Dharma nõukogu liige


Aadu Luukase Sihtasutuse nõukogu esimees


Lahutatud



Arvamus

Veiko-Peeter Kargu

sõber, ettevõtja


Tunnen Indrekut 17 aastat, saime tuttavaks Oleviste kirikus. Ta on hea huumorisoonega inimene ja alati see, kes sõbrad kokku kutsub. Kui ta külla tuleb, siis on meie pere sharpei tema suurimaid fänne – Indrek on temaga kutsikast peale mänginud ja möllanud ning koera rõõm on piiritu, kui kuuleb teda ukse taga seismas. Indrek hoolib ja mäletab, sõbrad ja isegi nende koduloomad on talle väga tähtsad.



Indrek elab Eestis väga tagasihoidlikult, kõik me teame, et tal on raha, aga ta ei eksponeeri seda kunagi. Mitte raha ei ole teda muutnud, vaid vastutus, mis sellega kaasnes. Isa ootamatu surm mõjus talle raskelt, ta oli mingi aeg väga löödud ja tõsine. Olen kindel, et ta saab talle osaks langenud vastutusega väga hästi hakkama.