Illusionist Marco Frezza: mustkunsti tuleb õppida meistritelt ja raamatutest, mitte internetist

Marco Frezza Foto: Jelena Rudi

Täna õhtul esineb Tallinna klubis Rock Cafe USA illusionist Marco Frezza, kes saabus Eestisse peamiselt selleks, et esineda tema poolt välja kuulutatud mustkunstivõistluse võitjale, Saaremaa poisile Jako Jõgile. Hoolimata tihedast töögraafikust Härra Frezza oli lahkesti nõus oma tööst ja saavutustest ja Elu24 lugejatele rääkima.

Intervjuu alguses laua äärde maha istudes küsib Frezza esimese asjana inglise-eesti vestmikusjärge ajades, kuidas hääldada lauset: «Kas sa abielluksid minuga?». «Mul võib seda Eestis vaja minna. Noh, mõnes oma shows,» ütleb mees naerdes.

Kuidas sa üldse mustkunsti juurde jõudsid?

Ma kasvasin üles väga väikeses linnas, kus polnud ühtki mustkunstnikku. Mu isa töötas raudteel ja ta ladus rööpaid. Ma käisin temaga igal pool üle riigi kaasas, ma olin umbes viie või kuue aastane. Me elasime telgis ja raudteel oli tööl üks mees, kes tõmbas mu kõrvast kommi välja ja alates sellest ajast võlus mind mustkunst täielikult.

Ma kogusin raha ja me käisime New Yorgis mu vanavanematel külas ja ma käisin säästetud rahaga mustkunstipoes. Samas poes veetis tihtipeale aega ka David Copperfield, nii, et ma nägin mitmeid suuri mustkunstnikke.

Mis oli esimene trikk, mille sa ära õppisid?

Esimene trikk, mille ma ära õppisin, oli ilmselt mingi väga-väga lihtne kaarditrikk. Et keegi valib mingi kaardi ja sa üritad ära arvata, mis see oli, või midagi sellist.

Kui kaua sa oled aktiivselt mustkunstiga tegelenud?

Ma olen tegelenud sellega... ee... jeerum... 30 aastat! Väga pikka aega.

Kui kaua on vaja sinu arvates õppida, et mustkunstietendusega elava publiku ette astuda?

Elava publiku ette... See sõltub. Mustkunsti juurde on mitmeid erinevaid teid. On halbu teid ja häid teid. Kui sa valid õige tee, on mustkunstnikuks saamine kõvasti lihtsam. Tuleb teha mustkunsti, mis on väga lihtne, väga selge ja meeldejääv.

Tänapäeval on interneti mõju tõttu palju halba maagiat. Mustkunstike jaoks on olemas kaks erinevat maagiat – üks on mustkunstike jaoks ja teine tavainimestele, kes ei tea maagiast midagi. Mõned mustkunstikud veedavad aega teiste omasuguste seas ja üritavad üksteist üle trumbata, aga tavalistele inimetsele see ei pruugi sobida.

Kui õppida klassikalist maagiat ja lugeda häid põhiraamatuid, võid sa teha etteaste juba poole aastaga. Aga keegi peab kindlasti juhendama, põhiasju.

Milliseid eeldusi on mustkunstnikuks saamiseks vaja?

Esiteks pead sa väga tõsiselt võtma seda, mida sa teed. Sa pead mustkunstist hoolima. Sa ei saa seda ühe korra proovida ja siis minna esinema. Maagia on raske töö. Esineda on lõbus, aga selle õppimine ja selle psühholoogia mõistmine võtab väga palju aega. Peab olema kannatlik ja valmis kulutama palju aega.

Osad inimesed tahavad saada mustkunstnikuks, et kohe esinema minna. Juhtub see, et kui nad esinevad ilma piisava harjutamiseta, saavad inimesed aru, kuidas see asi toimub ja see rikub kõik ära.

Teine asi on see, et mustkunstiga ei tohi eputada. Ei tohi teha nii, et «vaadake, mida mina oskan ja teie ei oska». Mustkunst ei seisne selles, et publik peaks su jalgu suudlema ja sinu ees kummardama. Mustkunsti mõte on selles, et jagada võimatuna näivaid kogemusi. Ma üritan oma showdes teha publikust mustkunstniku. Sa ei tohi oma võimu endale jätta, sa pead seda jagama. Vastasel juhul hakkavad kõik sind vihkama ja keegi ei taha sind enam laval näha (naerab).

Kui sa vaatad mõne teise mustkunstniku trikke, kas sa siis taipad kohe, kuidas see trikk töötab?

Mustkunst on väga laialivalguv kunstivorm. On olemas väga palju illusioone ja müsteeriume ja ühe inimese jaoks on kõigi nende mõistmine võimatu. Iga mustkunstnik on võimalik ära petta. On võimalik mõista mingit osa mustkunstist, kuisa oled mustkunstnik, aga see ei tähenda, et sa kõigest aru saad.

Mina saan nii mõnestki trikist aru, aga ma ei pruugi kõigest aru saada. Suur osa maagiast ei ole selles, mida teevad käed või mida erinevate asjadega tehakse, vaid hoopis psühholoogias. Umbes 90% sellest on tegelikult psühholoogia.

Maagia peab toimuma peas. Kui ma teen maagiat õigesti, siis ma kontrollin inimesti mõtteid. Seda, mida nad näevad ja kuidas nad seda näevad. Ma üritan kontrollida nende mälu, nende aju erinevaid osasid ning neid vastavalt oma soovile välja või ümber lülitada. Hea maagia juures on mustkunstiku eesmärk teha nii, et inimesed naudiksid mustkunsti nii väga, et nad ei hakkaks mõtlema, kuidas see toimub. Mustkunst ei peaks olema publiku jaoks võimatu mõistatus, vaid imeline kogemus.

Kas mustkunst areneb endiselt edasi? Kui kaugele sellel võimalik areneda on?

Praegu on mustkunst ja illusionism väga veidras positsioonis. Tänu internetile levib see plahvatuslikult üle maailma, nii palju infot ja saladusi on praegu saadaval. Kui mina olin väike, ei olnud võimalik kusagilt selliseid saladusi leida. Tuli leida mõni vanamehest mustkunstnik ja tema käest saladused välja pinnida, aga alguses pidid sa tõestama, et sa oled üldse vääriline õpipoisiks saama.

Kuni 1980.aastateni viisid enamus mustkunstnikke oma saladused endaga hauda kaasa, aga nüüd teevad kõik oma saladused avalikuks. Praegu ei tea me, kuhu see asi välja jõuab, aga ma usun, et see on hea, sest suure infohulga tõttu, mis kõigile saadaval on, peavad mustkunstnikud rohkem pingutama. Nüüd ei saa loota enam saladusele, tuleb mustkunstisse rohkem psühholoogiat sisse põimida.

Kuidas sa üldse Eestisse sattusid? Räägi sellest täpsemalt.

Pisut enam kui aasta eest tahtsin ma eksperimenteerida tehnoloogiaga. Minu arvates on Youtube väga huvitav ja ma mõtlesin, et võiks esitada seal ühe müsteeriumi, mis jääks internetti üles. See oleks nagu Marco number 2, kes esineks minu eest.

Mu mustkunst on alati olnud võimalikult interaktiivne ja see oli võimalus inimesi kaasata. Ma mõtlesin välja võistluse lastele, millel said osaleda 7-12 aastased lapsed. Auhinnaks lubasin ma kolmele võitjale teha eraviisilise mustkunstietenduse oma kulu ja kirjadega. Võistlus toimus nii, et aasta jooksul laadisin ma igal nädalal internetti üles ühe video, millele pidid lapsed lahenduse leidma.

Laps, kes 52 nädala möödudes saatis mulle õiged vastused, oligi võitja. Kolmanda koha võitsid kaks venda Texasest, teise koha sai üks väike tüdruk Torontos, Kanadas. Kolmas poiss oli Kuressaares elav Jako Jõgi. Nii ma Eestisse tulingi.

Kas sa oled kuulnud ka midagi Eesti tuntud mustkunstnikust Jürgen Veberist?

Ei, ma ei tunne teda ega ole temast midagi kuulnud. Aga ma tahan alati teiste mustkunstnikega kohtuda. Nii, et kui ta seda loeb, siis las võtab minuga ühendust (naerab).

2004. aastal sõitsid sa USAs ringi kinniseotud silmadega. Meie lugejad tahavad sellest kindlasti täpsemalt teada saada.

See oli suurim illusioon, mis ilmselt maailma ajaloos toimunud on, sest me läbisime peaaegu 3000 miili. Me otsustasime koos ühe teise mustkunstniku, Eric Andersoniga, et teeme oma iga-aastase heategevustööna midagi uut ja huvitavat, et koguda raha lastekodulastele.

Meil tuli mõte sõita Los Angelesest New Yorki seitsme päevaga ja kinniseotud silmadega. Meie silmadele asetati suured mündid, mis olid kinnitatud toruteibiga. Lisaks olid meie pea ümber sidemed, et me mitte midagi ei näeks. Sõitsime lahtise katusega autoga läbi 17 osariigi.

Meil kulus treenimiseks ja lubade saamiseks umbes viis aastat. Meie sõidu trajektoor polnud sirge, sest mõned osariigid ei lubanud meid oma teedele.

Kuidas te seda ikkagi tegite?

Noh, kui ma sulle seda ütleks, siis ma peaksin su ära tapma (naerab). Kui me selle lõpetasime, olin ma väga õnnelik, sest ma ei taha seda enam kunagi uuesti teha. See oli väga keeruline ja selleks oli vaja aastate kaupa treenida. Aga see oli samas äärmiselt lõbus ka.

Mis on kõige hämmastavam mustkunstitrikk, mida sa näinud oled?

Oh jeerum... see on raske küsimus. Minu jaoks on kõige põnevam ilmselt lapsepõlvest pärit trikk. Ma ei maganud pärast seda mitu päeva. Mul oli tavaline kaardipakk ja ma pidin valima ühe kaardi. Ma võtsin ühe kaardi, panin selle pakki tagasi, segasin paki ära ja andsin selle talle tagasi.

Ta võttis kaardid ja pani need veeklaasi. Ta liigutas mitme meetri kauguselt sõrmi ja MINU kaart hõljus ainukesena pinnale. See oli nii hämmastav trikk, et ma ei saanud pärast mitu ööd üldse magada, mõtlesin ainult sellest trikist.


Mida soovitaksid lõpetuseks kõigile väikestele mustkunstihuvilistele, kes tahavad samuti illusionistideks saada?

Esimene soovitus – ärge vaadake Youtube´ist amatööride mustkunsti videoid! Neid on väga lihtne vaadata, sest kui sul pole muid allikaid, on see ainuke koht, kust infot saada. Aga kui sa tahad saada mustkunstnikuks, siis minu soovitus oleks... saata mulle e-mail ja ma saadaks vastu häid teemakohaseid raamatuid (naerab).

Raamatud on väga head, sest nad sunnivad sind maagiat paremini mõistma. Videot vaadates kipuvad inimesed lihtsalt imiteerima ja kopeerima. Mõned minu enda parimad trikid on sellised, mida ma pole kunagi näinud kellegi teise poolt tehtavat. Mul ei olnud väliseid mõjutajaid, ma pidin kõik ise välja mõtlema. Oma mustkunstisse panen ma sisse väga isikliku osa endast.

Mustkunstnikuks saamiseks on vaja lihtsalt väga häid raamatuid, kuigi ka videotel on mingi osa. Näiteks seda, kui kiiresti asjad käivad, saab näha ainult videolt. Üks mustkunsti õppimise probleeme on see, et on olemas küll väga palju raamatuid, aga suurem osa neist koosnevad lihtsalt trikkidest. Sellest ei ole mingit kasu, kui sa oled raamatust kõik sada trikki ära õppinud. Sellel pole mingit väärtust, kuni sa ei tea, kuidas sellest etteaste teha.

Rock Cafes toimuval Saksofonide ööl, mille raames Marco Frezza publiku ette astub, esinevad ka Villu Veski ja Raivo Tafenau ning neid saadab bänd koosseisus Raun Juurikas (klahvpillid), Mihkel Mälgand (bass), Eno Kollom (trummid).

Uksed Rock Cafesse avatakse kell 20.00 ja pilet maksab ukselt ostes 100 krooni.