Mida teie arvate: kuidas õigesti rasedusest teatada?

Maire Aunaste Foto: Ülo Josing / ERR

Maire Aunaste saates «Mida teie arvate?» räägiti uudiste edastamisest ning sellest, kuidas mõnda väga tähtsat uudist - nagu näiteks rasedust - võimalikult valutult teatavaks teha.

Uudiste edastamise ekspertidena jagasid nõu näitleja Merle Palmiste, ärimees Indrek Stahl, luuletaja Jürgen Rooste, etiketiõppejõud Maaja Kallast ja nõustaja Ülli Kukumägi.

Merle: Tihti on nii, et uudis, mis algul tundub halb, osutub väga heaks.

Indrek: Vanasti olin hirmus põdeja, aga aastatega tulevad kogemused.

Maaja: Kodune kasvatus paneb kõik paika, lapsele tuleb titest peale rääkida, mis on tõde ja mis on vale.

Ülli: Natuke peab ikka vaatama, kellele ja mida ja kuidas öelda.

Esimeses lühiloos teatab nooruke naine hambapesu ajal ootamatult, et on rase. Noormehele on uudis paras pauk ning nõnda ta soliseva wc-poti taustal mõtlema jääbki. Lugu jätkub köögis naise pisaratega ja närvilise vaidlusega. Viimasena jääb õhku mehe küsimus - on see üldse minu laps? - mille peale naine mehele vastu vahtimist virutab ja WC-sse oksendama jookseb. Poole oksendamise pealt tuleb pisut rahunenud mees ning ulatab talle sõrmuse ja palub naise kätt. Ideaalne ajastus, kas pole?

Indrek sai omal ajal lapse sünnist teada hoopis oma isalt, sest lapsega maha saanud naine helistas esimesena hoopis isale.

Jürgen: Mina tean väga palju neid, kes planeerivad lapsi.  Minu lapsed tulid iseenesest. Õigem on, kui sa ei plaani selliseid asju, elu lihtsalt juhtub ja sa võtad selle vastu.

Indrek: Mul on küll olnud mitmeid suhteid, kuid see viimane kestab juba kolmkümmend aastat. 

Ülli enda lapseuudise teatamist ei mäleta, kuid meenutab, et see-eest on tema kaks abieluettepanekut eriti jaburad olnud.

Maaja: Olen perekonna küsimustes kohutav konservatiiv, on valdkondi, kus nalja ei tehta. Ma ei kujuta ette, et pesen abikaasaga koos hambaid, ja siis teatan, et olen rase - see on ju labane!

Teises lühiloos saabub naine koju koos komadeeringust tulnud mehega. Kodus uut diivanit ja kardinaid nähes hakkab mees endamisi kahtlustama - nüüd on see siis käes, ta petab mind ja kardab öelda. Kui naine mehele lipsu kingib, lipsab mehe peast läbi uus mõte - selge, see on armukese lips. Mees hakkab kodust närviliselt armukese jälgi otsima. Mehe piinad lõpetab naine, kes teatab, et nad saavad lapse.

Kuidas mitte karta uudiste edastamist?

Maaja: Väga palju oleneb taktitundest - millal on see õige hetk. Hetke leidmist tuleb varakult harjutada.

Maire: Meie elu on täis tähtsaid teateid ja see, kuidas meile seda öeldakse, jätab meile pikaks ajaks jälje. 

Jürgen: Parem mitte öelda, muidu saad vastu näppe - see on eestlaste esimene reaktsioon. Me oleme nagu vaiksed siilid.

Merle: Eesti inimene suhtleb väga vähe - võib-olla on selles asi.

Maaja: Inimene peaks jälgima aja, koha ja tegevuse ühtsust. Kannatust on vaja, eriti halbade teadete edasiandmisel.

Merle: Halbade uudiste osas peaksime lähedasi küll hoidma, aga samas kellega siis veel head ja halba jagada, kui mitte lähedastega.

Ülli: Ei häid ega kurbi asju ei tohi edasi lükata, sest elu on üks.

Kolmandas loos ei ole keskeas naine ja mees valmis last saama. Naine on põdurana voodis ja kahtlustab rasket haigust, kuid saab arstilt teada, et on kolmandat kuud rase. Jahmunud naine uskus juba, et on jõudnud menopausi. Mees muretseb eelkõige, kuidas uudist oma täiskasvanud lastele teatada.

Jürgen: Mul on ses suhtes vedanud, et minu sõbrad ei ole argade killast ja ei jää ütlemistega jänni. Vaikne siili taoline eestlane peaks ka barjääri tagant välja tulema ja julgeda sõnumeid edastada.

Ülli: Naised armastavad rääkida kaudses kõneviisis - rääkida tuleb otse ja tuleb leida õige hetk. Mehele on vaja anda aega ettevalmistumiseks.

Indrek: Asju tuleb öelda otse. Aeg on vaja valida ja meeleolu.

Jürgen: Eestlased elavad viiskümmend aastat üksteise kõrval ja ei julge öelda, et nad üksteist armastavad.

Lõpuks manitseb Maire, et vastu õhtut ei tasu enam küll kellelgi halbu uudiseid edastada.