Uued plaadid

Vera Lynn Will Meet Again – The Very Best (Decca) Foto: Pm

Leedi, kes on suurem kui biitlid

Daamide vanusest pole küll viisakas rääkida, aga kindlasti auväärne Vera Lynn ei pahanda, kui meenutada vilksamisi tema sünniaastat, milleks on 1917.

Läinud kevadel 92. sünnipäeva tähistanud proua nimel on just selle albumiga alates tänavusest sügisest vanima Briti albumimüügitabelisse jõudnud artisti tiitel. Lynni kuldaeg jäi viimase ilmasõja perioodi ning just sel ajajärgul sai temast naine, kes sümboliseeris keset sõjakoledusi kõike, mis seostus optimismi ja lootusega.

Ta meenutas rindemeestele keset üleilmset hullust seda, mille nimel õieti sõditakse. Lynni muusika on ajahamba puremisest puutumata ja rikkumata ning tema täht pole tänini tuhmunud – auväärne The Times kirjutas septembris liigutava ja samas argumenteeritud loo sellest, miks Vera Lynn siis õieti on suurem kui The Beatles.

Margus Haav

Vera Lynn
Will Meet Again – The Very Best (Decca)

Hinne 5

----------------------------------

Bowie debüüt 40

Kuna tiitlid «rokikuningas» ja «popikuningas» on jagatud, nimetaks Bowie «psühhedeelse ja glamuurse art-rock’i kuningaks».

Tema 40 aasta tagune debüüt ei ole härra tähtsaimate plaatide seas, aga ei saa alahinnata 22-aastase kuti avaalbumit, kui sel on ekstravagantselt, grandioosselt dramaatilised lood nagu «Unwashed And Some­what Slightly Dazed» või «Wild Eyed Boy From Freecloud».

Need torkavad mahedamate, ehkki ikkagi piisavalt friikide kitarrisõrmitsustega folkballaadide kõrval tahes-tahtmata kõrva, andes märku sellest, mis tulemas: «Ziggy Stardust» (1972), «Station To Station» (1976), «Low» (1977) ja muud popmuusikat igaveseks mõjutanud hiilgealbumid.

Algselt 1969. aastal ilmunud Bowie debüüt tuli «Space Oddity» nime all uuesti alles 1972, varem oli ta jõudnud kanda nii autori nime kui pealkirja «Man Of Words / Man Of Music». Pakend on uhke, aga isiklikult ei kuulu uusreliiside B-ketaste austajate hulka, nautimaks demosid, versioone, sessioonijämme.

Valner Valme

David Bowie
Space Oddity (EMI)

Hinne 4

-----------------------------------

Lõbusad jõulud

Ligi 50 aastat karjääri, alatiseks värskendatud folkrokižanr, kümneid vingeid albumeid ja 68-aastasena elu esimene jõulu­plaat.

Paljude jaoks ehk sell-out või pehmenemine, aga Dylan on küll üks neid veterane, kel pole vaja iial enam midagi tõestada, ta võib järgmisena anda välja kas või plaaditäie ABBA kavereid. Mulle tundub, et jõulude ajal ei pea ju kuulama tingimata jõuluplaate, sobib igasugune ilus muusika, Fennesz, Bibio või midagi indifolgist, nagu Volcano Choir.

Kui aga tingimata tahta kuulata palu nagu «Here Comes Santa Claus» või «Winter Wonderland», siis soovitaks Dylani esituses. Muidugi ei ole see album, mis võiks jääda Dylanit aastakümnete pärast meenutama, ent üks asi on siiski veel positiivne, plaat ei ole liiga pühalik ja nõretav, see on vana riukliku folkrokkari lõbus kapriis ja muidugi tema väike jõulukingikassa.

Valner Valme

Bob Dylan
Christmas In The Heart (Columbia)

Hinne 3

-----------------------------

Kontsert Dublinis

2007. aastal üles võetud mammutlaiv Dublinis koosneb kahest plaadist ja 39 laulust ning on paari aasta jooksul juba teine REMi kontsertalbum, 2007. aastal ilmus «REM Live» ja see oli samuti Dublini kontserdist, 2006. aastal.

Jääme juba kannatamatu­sega Dublinist järge ootama! Kummalisel kombel on 39 loo seas vähe üldtuntud hitte, leidub aga rohkelt vanu postpunk-palu. Puuduvad «Losing My Religion», «Man On The Moon», «Shiny Happy People» jt MTV lööklaulud REMi pop-perioodist, esinduvad 80ndate alguse ameerika indiroki uut tõusu märkinud albumid nagu «Murmur» ja «Reckoning». On ka suht tundmatuid lugusid, B-pooli jm albumiteväliseid träkke. Ilmselt see ongi asja mõte.

Dublinis on ilmselt maailma asjatundlikem REMi-publik, kes ei pettu, kuulmata REMi superhitte. Helikvaliteet on parem kui vanadel albumitel, produtsent Jacknife Lee on õigel sagedusel. Isiklikult ei kuulu vahetekstide fännide sõbralikku perre, aga kontsert on meeleolukas ja paiguti lausa raju.

Valner Valme

REM
Live At Olympia (Warner)

Hinne 4

--------------------------------

Vanal leival disainitud hüpno-funk

Hiljutine Pitchforki arvustus algas reaga: «You probably won’t be able to find a copy of this. In fact, you probably have more people on your Facebook friends list than there are copies of this» («Ilmselt ei leia sa seda plaati. Õigupoolest sul on tõenäoliselt rohkem sõpru Facebookis kui maailmas koopiaid sellest plaadist.» – Toim.) Üks asi viib teiseni.

Neid ridu lugedes ning paralleelselt plaati kuulates meenus Juri Lotmani teleloeng «Vestlusi Vene kultuuriloost», kus ta 19. sajandi subkultuuride keskel toimuvatest massilistest rahva tantsupidudest, kontsertidest ja teistest sarnaselt mõtlevate/toimivate inimeste koosolemistest arutles ning nende indiviidide teadvustamata üksindusest toonases ühiskonnas rääkis. Kaasaegsema, 20. sajandi indiviidi tendents (tantsupeol üksi kargamine) viitavat aga Lotmani arvates täielikule sisemisele meditatiivsele üksindusele, mis on subjektiivsest aspektist lähtudes kohatu.

Samas mõjub sellest tekkiv hüpnomüra subkultuuris olevale inimesele objektiivselt, moondades tema negatiivsed emotsioonid subjektiiv-positiivseteks, üheselt äratuntavaks (läbi seinte) liikuvaks energiaks, mille tulemusel end näiliselt ühel hetkel tõesti õnneliku ja vabana tuntakse. Kuigi need mõtteread pärinevad aastast 1988, kui saade filmile võeti, kehtib selline loogika ka tänapäevaste hüpnootiliste äraolemiste (muusika kuulamine, tantsimine) kohta.

Tekib küsimus, kas Juri Lotman isiklikult oli sellist tunnet nagu tema kirjeldatu üldse tundnud ja kas tantsupidudel käivad üksikud ja sisemiselt õnnetud inimesed? Vaevalt. Selline on moodsa ja progressiivse ühiskonna üks osa ning selle nimi on meelelahutus. Mis oleksid maailma metropolid selleta?

Lotmani teleloeng ja Detroiti tekno sündisid mõlemad 80ndate lõpus, mis pole mõjutav faktor nende aegumatule loomingule, ning mille kinnituseks on käesolev viie plaadiga groovy techno-dub’i kvintessents.

Nagu on Eesti vaimne isa ja suurkuju Juri Lotman söövitanud end tänapäeva kultuurilukku, on seda futuristliku resis­tance’iga teinud USA masinatööstuse ja techno-pealinn Detroit ning justkui ajast ees triiviva muusikatootjana tuntud Planet E godfather Carl Craig.

Risto Kozer

Carl Craig
69: The Legendary Adventures Of A Filter King (Planet E)

Hinne 4

-------------------------------

78 minutit 70ndaid ja 80ndaid

«Omal ajal» elik «endisel ajal» või siis «vanasti» – ajal, mil folkloristist tulevane presidendiproua Ingrid Rüütel ja tulevane süvarokkiv rokikriitik, tollal alles tubli koolijüts Tõnis Kahu ei mõistn’d kumbki uneski näha, et ükskord saabub säherdune suurepärane kaasaeg, kui nemadki kaks istuvad ühise laua taga ja vahetavad omavahel mõnda mõtet teemal popkultuur-Michael-Jackson-MTV (fakt!) – tegi härra Arnold Rüütel – kes siis, kui nüüd tõele kulpi lüüa, oli veel seltsimees ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor – ühe Tartu tudengirahvale ja, ega tea, vahest tükati Taaralegi meelepärase teo: tema aktiivsel ja igakülgsel mahitusel asutati issanda aastal 1970 lõppeks EPA üliõpilasklubi.

Koht, kus rohepõhjaliste teklitega põlluvirtsahvti tudeerijail, aga osalt teistelgi, oli hea taielda, tuielda ja bändi teha. Umbkaudu 90ndate alguseni.

Toonaseist ansambleist, mis EPA klubis ja ühikais, üldse Taaralinnas rohkem-vähem atmosfääri lõid, üksikud aga ENSVs laiemaltki tooni andma küündisid, on siinsete kaante vahele saanud Vahe, Kolmikhüpe, Popsid, Kokteil, Tip Malts jt. Muusika pole vähem kirju: kantri ja folk, maleva- ja lorilaulud, ugri-mugri ska ja reggae, süntesaatoriküllane tantsurokk, päris proff puhkpillindus, lihtsalt innukas isetegevus, käepäraste vahenditega teostatud suurejooneline kitš, ingliskeelsed kaverid Toto, Foreigneri, Juice Leskineni jt hittidest. Omal ajal muidugi seda asja nii es kutsutud, aga sisuliselt on see ketas üks ehe viil eesti-nõukogude popkultuurist.

Sadadele ja tuhandetele eks-epakatele (ehkki mitte üksnes neile), kelle tudengiöid ja -aastaid need helid kunagi reaalajas saatsid, on see üllitis kahtlemata ilmutuslikuma ja isiklikuma tähendusega. Kui minusugusele vurlele, kes mitte ainult et kandis teist karva koolimütse, vaid EPA klubissegi jõudis vast kõige rohkem kaks-kolm korda – üldse. Mis parata. 

Tiit Kusnets

Eri esitajad
EPA klubi. Elu parimad aastad (Sepi)

Hinne 3

-----------------------------------

Videvikumuusika

Ei saa just iga hea filmi kohta tõdeda, et ka taustamuusika sellest eraldi kuulatav on.

Mittefännina ei hakka arutlema «Videviku»-saaga üle, kuid saundträkk tekitab piisavalt huvi, nii et põhitreilerid said Youtube’ist üle kaetud. Hea filmimuusikana meenub kõrvale esmajärgus Tarantino teoste oma.

Kuid ka «Noorkuu» muusikat võib liikuvatest piltidest vabalt lahus kuulata, huvipakkuv kogumik nii lugude kui esitajate mõttes. Death Cab For Cutie «Meet Me On The Equinox» avab rütmikalt albumi, samas kui Lykke Li «Possibility» loob oma õrnusega mõttepausi.

Eks ole ka filmile omane taoline rütm – ühel hetkel üdini täis romantikat, omapäraseid kunstilisi seisakuid-pause ja tähenduslikke ilmeid, järgmisel täis põnevust, võitlust ja tagaajamist.

Enne filmi väljaantuna mõjub plaat kui tiiser, neid tagurpidi «tarbides» tekivad ilmselt ka teistsugused äratundmismomendid. Mõnus sügistalve meeleolumuusika.

Esme Kassak

Eri esitajad
Twilight: New Moon (Warner)

Hinne 5