/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2009/10/07/246640t1h8228.jpg)
Endine näitleja
, et ta on raamatukogust laenatud raamatutes tema meelest ebatsensuursed sõnad valge korrektoritindiga katnud.
Raamatukogudele valmistavad raamatute rikkujad peavalu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas suhtuvad sellisesse raamatute rikkumisse raamatukogud?
«Kirjandust soovitades üritame lugejat ja tema huve tundma õppida, et vältida olukorda, kus soovitatud raamat inimesele ei meeldi,» rääkis Triinu Seppam, Tallinna keskraamatukogu teenindusdirektor. «Loomulikult ei pruugi see alati õnnestuda. Mis muidugi ei tähenda, et inimesel on õigus seda raamatut rikkuda. Raamat, mis ühele mingil põhjusel ei meeldi, võib teisele väga meeldida.»
«Kui lugeja rikub ära raamatukogust laenatud raamatu (enamjaolt muidugi kogemata, harva meelega), tuleb tal see asendada või tasuda selle raamatu 10-kordne hind,» seletas Seppam raamatukogude poliitikat rikkujate suhtes. «Raamatukogu raamat on kohaliku omavalitsuse vara.»
Kõige sagedsemaid rikkumisviise iseloomustas Seppam järgmiselt: «Teavikud on määrdunud ja/või haisevad, nt on raamatut loetud rasvaste kätega, kohvi või teed on kogemata peale läinud; õppetööks kasutaval kirjandusel on aegajalt lugejale oluliseks osutunud teksti alla joonitud. Iga kord kahjuks ei pruugi töötaja raamatu rikkumist märgata - füüsiliselt lihtsalt ei jõua kõiki lehti üle vaadata.»
Seppam ei osanud täpselt öelda, kui palju kahju kannatab Tallinna kesraamatukogu rikutud teavikute tõttu: «Üldjuhul lugejad asendavad rikutud teaviku. Raamatukogule tähendab see teaviku uuesti töötlemist - raamatukoguhoidja tööaega, kile ja vöötkoodi kulu.»